Kolmanda Reichi ja natsipartei juht Adolf Hitler vastutas ainuisikuliselt Teise maailmasõja ja selle julmuste eest. Hitler on ajaloos enamjaolt vihatud tegelane oma süstemaatilise juutidevastase genotsiidi tõttu ning on kultuuri- ja filosoofiauuringutes huvipakkuv isik ka tänapäeval. Hitleri elu, tema meteoriline tõus ja sama nähtav langus on dokumenteeritud paljudes filmides. Siin on nimekiri Adolf Hitleri kunagi tehtud parimatest filmidest. Saate vaadata mõnda neist parimatest natsi Hitleri filmidest Netflixis, Amazon Prime'is või Hulus.
Film, mille algne pealkiri oli Er Ist Weider da, on 2015. aasta dramaatiline komöödiafilm. David Wnendti lavastatud film jälgib Hitleri ülestõusmist 2014. aastal ja sellele järgnevat koomilist jada. Film parodeerib natside perspektiivi tänapäeva maailmas, kuid näitab hüpernatsionalistlike tunnete olemasolu sünget aspekti, mis jätkaks Hitleri toetamist. Hitleri ja tavapubliku vahelised suhtlused on huumori esmaseks söödaks ning režissöör segab stseene, kus Hitleriks riietunud Oliver Masucci tegelikult avalikkusega suhtleb. Film loob üldiselt humoorika efekti ja annab hea ülevaate sellest, kuidas Hitlerit tänapäeva maailmas vastu võetakse.
Režissöör Bryan Singeri filmis mängib Tom Cruise kolonel Claus von Stauffenbergina. Claus oli kõige lähemal Hitleri mõrvale ja riigipöörde korraldamisele natsipartei kukutamiseks. Film pälvis leige tunnustuse ja heakskiidu. Film keskendub aga Hitleri elule suunatud mõrvakatsete arvule ja sellele, kuidas tal õnnestus neist üle saada. Tempokas ja pingeline film, hoiab pinget üleval, kuigi publik on tulemusest enne valusalt teadlik – see juba iseenesest räägib Singeri lavastajatalendist. Näitlejad esitavad võimsaid esitusi ja muudavad filmi igati nauditavaks.
Režissöör Fritz Langi film algab ja lõpeb otseste viidetega Hitlerile. Filmi süžee keskendub aga peamiselt Briti suurulukite jahimehele, kes üritab võimude eest kõrvale hiilida, kahtlustades, et ta soovib Hitlerit tappa. Film algab külmavärina stseeniga, kus jahimehel on Hitler ja ta vajutab päästikule ja lehvitab. Seejärel siseneb ta kambrisse otseülekandesse ja otsustab teha uue võtte, kuid teda katkestatakse. Filmi lõpp näitab, et RAF-iga liitunud jahimees võtab sarnase missiooni ette, et oletatavasti töö lõpetada. Film kujutab intensiivset iha ja mõtete mängimist Hitleri surmaga – aspekt, mis oli II maailmasõja ajastul Euroopa filmikunstis tavaline. Fritz Lang lavastab filmi suurepäraselt ning sündmused toimuvad Euroopas eskaleeruva olukorra ja natsivõimu tõusu taustal.
See film, mille režissöör on George Schaefer, on laenatud James P. O’ Donnelli raamatust 'Punker'. Film kasutab muutuvaid vaatenurki ja loomingulist litsentsi, et tuua esile tegelaste seisukohti, keda ei intervjueeritud, sealhulgas Hitleri kokk ja dr Werner Haase. Lisaks õõnestab film vastuoluliselt Hitleri ja Speeri vahelisi suhteid, kõrvutades seda veidi Jeesuse Juuda reetmisega. Vaatamata vaidlustele on film ise põhjalik kosutav vaatamine ja annab teistsuguse vaatenurga sageli reprodutseeritud Hitleri viimastele päevadele.
See film, tuntud ka kui Triumph des Willens, on võib-olla suurim propagandafilm. Film on ka Leni Riefenstahli parim töö. Usu võidus ja selles filmis kasutatud kinotehnikad on märkimisväärselt sarnased. 1934. aasta natside kongressi Nürnbergis salvestatud film kõrvutab stseene sõjaväe marssidest natsipartei kõrgete ametnike kõnedega. Leni kasutab erinevaid kinematograafilisi tehnikaid, nagu pika fookusega objektiivid ja aerofotograafia – tehnikad, millest saaks edaspidi dokumentaalfilmide tegemise alustala ja mis mängisid olulist rolli ka filmivõtete kui terviku kujundamisel. Tema revolutsiooniline lähenemine muusikale ja kinematograafiale ilmneb selles filmis, kuna Leni kujutab pingutuseta natsipropagandat Saksamaa kui Hitleri võimu all võimsa riigina tõusmas.
See film, mis on paremini tuntud kui Der Sieg des Glaubens, on esimene propagandafilm, mille on lavastanud Leni Riefenstahl. Propagandafilmid on huvitav kontrast Hitlerist tehtud filmidele, kuna enamik filme, mis ilmusid pärast tema surma, demoniseerisid meest ja näitasid teda kohutavas võimuvõimes. Propagandafilmid, mis näitavad aga Hitleri võimuletulekut, on täis jumaldamist ja aukartust mehe enda vastu. Leni film, mis järgib natsipartei 1933. aasta Nürnbergi miitingut kronoloogilises järjestuses, on puhtalt propagandafilm, mida rahastasid natsid. Selle filmi väärtus ilmneb aga selles, et see näitab Hitleri lähedasi suhteid Ernst Rohmiga, mehega, kes hiljem Hitleri käsul mõrvati. Filmi ainus koopia ilmus Ühendkuningriigis 1990. aastal pärast seda, kui Hitler oli käskinud kõik koopiad hävitada. Leni propagandafilmi autentsuses ei saa kahelda ja see annab värskendava ülevaate mehest, kes nautis tohutut toetust oma riigi erinevatest piirkondadest.
Quentin Tarantino lavastatud film täitis oma lubaduse – see ei sarnane ühelegi sõjafilmile, mida me kunagi näinud olime. Kuigi süžee ise ei käsitle otseselt Hitlerit, keskendub see võitlusele natside okupatsiooni vastu Pariisis. Film laenab aga Hitleri surma lummuse ja propagandavastaste filmide kultuuri, kus Hitler tapeti maha kõige kujutlusvõimelisemal viisil. Tarantino lubab seda, kus filmi haripunkt leiab aset põlevas kinosaalis, kus Hitler tulistatakse maha ja põletatakse. Moodne film igatahes, see naaseb Hitleri võimuaega ja annab suurepärase ülevaate mehe suursugususest ning raevust ja hirmust, millega avalikkus teda vaatas.
See Austria Saksa film, mille režissöör on George Wilhelm Pabst, järgib piisavalt lihtsat süžeed. See jutustab Hitleri viimasest kümnest elupäevast – alates tema sünnipäevast kuni enesetapuni. Süžee, mis sarnaneb paljudele Hitlerist tehtud filmidele, pole iseenesest ainulaadne. Selle filmi eristab aga Albin Skoda roll. Skoda kehastab Hitlerit, muutes sellest 1955. aasta filmist esimese maailmasõja järgse Saksamaa filmi, milles on Adolf Hitleri tegelane. Der Letze Akt, nagu film ka tuntud, esitab hirmuäratavalt realistliku portree Hitleri viimastest päevadest ja saab selle käigus esimeseks filmiks pikast filmide ahelast, mis väljendaks vaimustust diktaatori elust.
Hitleri kohta käivad filmid ei pea tavaliselt naljakad olema, kuid usaldage Charlie Chaplinit selle ülesande enda peale. Teravas satiiris, mis on võib-olla Chaplini parim töö, kritiseerib ta fašismi, nii Hitleri kui Mussolini tegelasi ning juutide tagakiusamist. See on Chaplini esimene suurem helifilm vastupidiselt tema eelmistele tummfilmidele. Chaplini kehastus juudi juuksurist, keda kiusas Adenoid Hynkel (Adolf Hitler), on võimas ja kajab tema viimases kõnes, kui juuksur, kes on raudselt Hynkeli sarnane, tõuseb kõnet pidama poodiumile. Kõne on Chaplini satiiriks ning vastupidiselt Hitleri lõhestavatele ja polariseerivatele kõnedele kutsub Chaplin üles demokraatiale, ühtsusele ja vendlusele. Suur Diktaator on väärtuslik satiiri näide ja jääb Hitleri üheks julgemaks ettevõtmiseks.
Filmi pealkirjaga Der Untergang režissöör oli Oliver Hirschbiegel ja see kandideeris parima välismaise filmi Oscarile. Film ise keskendub Hitleri viimasele kümnele päevale ja Kolmanda Reichi langemisele. Bruno Ganz esitab võimsa esituse Adolf Hitlerina oma viimastel päevadel, olles vankumatult silmitsi võimaliku lüüasaamisega. Jutustav tempo tabab tõhusalt suurejoonelisuse pettekujutelmi, millest Hitler lõpuni kinni hoiab, ja õõnestab seda samal ajal Punaarmee edasiliikumise pingega. Kõrbumine, raev, lüüasaamine kulmineeruvad Hitleri punkris võimsa filmiliku lõpu poole.