Võmmfilmid on aastate jooksul olnud põnevate filmielamuste oluline osa. Kino on ühelt poolt inimelu keerukuste uurimine või ühiskonna erinevatesse kihtidesse kuuluvate inimeste uurimine. Ja selles mõttes mängivad politseinikud õiguskaitsesüsteemis keskset rolli ja on peamised ehitusplokid haldustasakaalu säilitamisel mis tahes maailma osas. Seega on filmid, mis kajastavad nende kogemusi nendes olukordades ja nende elu teisest küljest, sageli segatuna väljamõeldise ja realismi varjunditega, osutunud alati põnevaks. Relvad, autode tagaajamised, mõtlemapanevad uurimistehnikad annavad kokkuvõttes edasi nende töö pingelist olemust, pannes meid mõistma ka politseiniku vajalikkust sotsiaalses struktuuris. Seda öeldes on siin kõigi aegade parimate politseifilmide nimekiri.
Sellest loendist leiate nii dramaatilisi kui ka naljakaid politseifilme. Loetelu algab Denzel Washingtoni politseinikufilmiga, millega olete juba tuttav, ja lõpeb teise kuulsa filmiga, mille peaosas on Robert De Niro. Hea uudis on see, et võib-olla leiate Netflixist, Hulust või Amazon Prime'ist mõnda neist parimatest politseinikufilmidest.
'Treeningpäev' on hästi tehtud film, mis toob lisaks väga huvitavale loole õigusemõistmisest ja korruptsioonist välja nii Denzel Washingtoni kui ka Ethan Hawke'i paremiku. Filmi esimesed kaks kolmandikku paneb režissöör meid kesksete tegelaste ümber nuhkima. Näeme, kuidas need kaks väga erinevat inimest naeravad, vaidlevad, abistavad ja reedavad üksteist ühe päeva jooksul ning sellest saab tõeliselt suurepärase iseloomuuuringu. Kahjuks on see viimasel kolmandikul, kui film hakkab vankuma. See nõuab umbusalduse peatamist ja asjad muutuvad muidu nii realistliku filmi jaoks liiga mugavaks.
1980. aastate üheks ikoonilisemaks märulifilmiks peetud Paul Verhoeveni 'RoboCop' on erutav sõit, mis on täis erutavat, ülimat tegevust, muljetavaldavaid visuaale ja mis kõige tähtsam, põhjalikult kaasahaaravat lugu. Film on meedia ja konsumerismi kujutamisel mitmel korral humoorikas. Filmis on korporatiivse ahnuse, erastamise ja kapitalismi teemad, mis annavad sellele õigeaegse teguri. Tegelane Robocop on üks võrratumaid politseiniku tegelasi, kes on ekraanile ilmunud ja on ülendatud ka praegu. See on väga hästi vastu pidanud ja on hästi tasakaalustatud, mis ei lase sul kunagi lahti.
'Surmav relv' muutis veidi viisi, kuidas inimesed märulifilme vaatasid, ja pani ideaalse aluse järgnenud tipptasemel filmide seeriale. See seadis sõbrapolitsei žanri standardiks kahe keskse tegelase Martin Riggsi (Mel Gibson) ja Roger Murtaugh (Danny Glover) elude ettenägematute erinevustega, mis pakub ka hiljem filmis palju nalja. Riggs ja Murtaugh on ilmselt kõigi aegade parim politseinikuduo oma suurepärase keemiaga. Shane Blacki vaimukas kirjutis, mis on segatud Richard Donneri täpse režiitööga, sillutab teed meelelahutuslikule filmile. See on kohustuslik vaatamine, kui armastad märulit, komöödiat ja draamat korraga.
Viimaste aastate üks parimaid politseinikufilme 'Vaatamise lõpp' on suurepäraselt teostatud politseidraama, mis on nii köitev kui ka järeleandmatu. See on üks realistlikumaid politseifilme, mis eales tehtud. Jälgime kahe LAPD liikme Brian Taylori (Jake Gyllenhaal) ja Miguel Zavala (Michael Pena) elu, kui nad täidavad oma kaitse- ja teenimistööd. Film annab vaatajale suurepärase ajaloolise tausta sellistel teemadel nagu uimastivägivald ja sellesse sisenedes on maailm palju suurem. Vägivald lisab tõesti äärmuslikku põnevust. Kui kaks politseinikku astuvad sellesse suuremasse sõtta, on nende elud äärmises ohus. Anna Kendrick ja kõrvalosatäitjad on samuti nii head, kuid juhtnöörid näevad nendega võrreldes peaaegu puust välja.
'Põgene' on üks lõbusamaid filme, mis eales tehtud. See räägib Richard Kimble'ist (Harrison Ford), arstist, kes on eksikombel mõrvas toime pandud ja põgeneb vanglabussiga juhtunud õnnetuse eest ning põgeneb põgenejana, kes püüab oma süütust selgeks teha. Jahti juhib Tommy Lee Jones USA marshall Samuel Gerardina. Ja suurem osa ülejäänud filmist hõlmab mängu cat 'n mouse, Gerard üritab Kimble'ile jälile saada. See on suurepärane meelelahutus kiire tempoga süžeega, mis hoiab teid huvilisena just õige hulga keerdkäikudega, mis on filmis ühtlaselt paigutatud. Tegevus on vahepeal fantastiliselt üle võlli – rongiõnnetus ja tammistseen on klassikalised hetked kinoajaloos.
'The Departed' on film, mis võitis Martin Scorsese kuulsalt oma esimese Oscari. Sellel filmil on tõenäoliselt Scorsese kõigist tema filmidest parim ansambel. Ebameeldivas Bostonis, kus mafiooso Frank Costello korraldab äärmiselt proovitud operatsiooni, on noor ja tulija William Costigan sunnitud oma kuritegude paljastamiseks salaja minema. Kuigi 'The Departed' on jõhkralt lõbus, tundub see kohati äärmiselt sunnitud ja täis dialooge, mida Tarantino fännid püüavad kõige rohkem heaks kiita. The Departed ei ole täiuslik, see on visuaalselt ebajärjekindel ja äärmiselt kohmaka dialoogiga, kuid selle imeline karakternäitlemine, villiline heliriba ja põnev narratiiv suudavad enamasti varjutada madalseisud.
Peter Maasi eluloo põhjal kohandatud 'Serpico' avaldas suurt mõju sellele, kuidas kino kujutab õiguskaitseorganite liikmeid. Lumet mõistab, kuidas luua soliidset pilti, ja võtab aega, et luua film, mis jutustab kaasahaarava loo fenomenaalsete tegelastega. See film räägib tõsielulugu Frank Serpicost, ausast politseinikust, kes töötab korrumpeerunud keskkonnas. Al Pacino suurepäraselt mängitud peaosatäitja on võimas esitus, mis kuulub näitleja parimate teoste hulka. See kujutab endast klassikalise olukorra kujutamist mehest, keda juhivad õilsad tunded, et kehastada midagi kodanikuväärtusest, mida oodatakse avaliku usalduse teenijatelt.
'Sure kõvasti', on kahtlemata kõigist kõige olulisem märulifilm. Filmi režissöör on John McTierman ja selle peaosas mängib Bruce Willis John McClane’i, New Yorgi politseinikut, kes külastab LA-t, et näha oma naist (Bonnie Bedelia) ja lapsi. Varsti pärast seda, kui John saabub oma naise suurele ettevõtte jõulupeole, võtavad hoone kontrolli alla terrorist Hans Gruber (Alan Rickman) ja tema 12 käsilast, kes kasutavad pantvangisituatsiooni kattevarjuna, kui nad röövivad ettevõttelt selle rikkusi. Die Hardi üks suurimaid eeliseid on selle teostamise lihtsus. Mitte ühelgi hetkel filmis ei tunne me end kohatuna. Die Hard võib olla üles ehitatud otsekohese võitlusena hea ja kurja vahel, kuid tegelased tunnevad end kolmemõõtmelisena, nende puudustega, mis jätavad nad meeldejäävaks ja muudavad filmi korduval vaatamisel veelgi rahuldust pakkuvamaks.
Vendadel Coenil on meisterlikkus maalida õhust erksat lugu ja „Fargo” on nende kõige austusväärsem saavutus. Selle filmiga on asi selles, et sellest saab kõik asjad, mida te ei oota sellest välja saamist. Huumori, vägivalla ja põnevuse seguga süveneva looga „Fargo” musta komöödia elemendid muudavad selle nii kibedaks kui ka koomiliseks põnevaks trilleriks, kusjuures Marge Gundersoni „Oh ya betcha” on selle sarja tipphetk. Jooksuaeg. See on üks väheseid filme, mis ajaproovile vastu peab ja võib algusest lõpuni meelelahutust pakkuda. See on tume, satiiriline, omapärane ja põhimõtteliselt ainulaadne maitse, mis vastab kõigile soovitud aspektidele. Ainuüksi heliribad jätaksid teid selle lõpus uimaseks.
Mõrvamüsteeriumid ei kasuta sageli oma publiku intellektuaalset võimekust. Üldiselt usuvad nad, et saavad hakkama põnevuse, intriigide ja meie loomupärase ja rahuldamatu vajadusega välja selgitada, kes on. Kuid Se7en on filosoofiline põnevik, mis käsitleb palju suuremat osa meie olemusest – igivana küsimus, kas inimesed on oma olemuselt kurjad või mitte. See propageerib kaudselt, et ühiskond tervikuna liigub paratamatu kuristiku poole, mis on täis spetsialiseerumist paljudele surmapattudele. Isegi kui inimesed ei pruugi seda teed arvesse võtta, jätkub see kõikjal meie ümber, kuni meid sinna tõmmatakse. 'Se7en' jääb endiselt klassikaks, paistades silma kõigis osakondades, nagu operaator ja montaaž.
Clint Eastwood kehastab San Francisco politseinikku selles ikoonilises võmmfilmis, mille režissöör on Don Siegel. Ta on üks mees, kelle pahupoolest te ei taha end leida, sest varem või hiljem küsite endalt: kas ma tunnen end õnnelikuna? See film on lõbus, intensiivne, lõbus ja põnev sõit. Kulminatsioonide ajal kasutatud muusika puudumine muudab stseeni veelgi pingelisemaks. Huvitav on ka see, kui täpselt see film korrumpeerunud politseijõude kujutab ja Harry Callahanil (Eastwood) ei jää sageli muud üle, kui tegutseda väljaspool seadust, et töö tehtud saaks ja need pahalased kohtu ette tuua. See on täis hetki, stseene ja ridu, mida siiani tsiteeritakse, taaslavastatakse ja isegi parodeeritakse. Dirty Harry on üks parimaid tegelasi, keda filmides on kunagi kujutatud.
60ndate lõpp ja 70ndad muutsid Ameerika filmikunsti oma filmides julge realismiga ja võtsid lõpuks nendest filmidest Hollywoodi sära. Selles kontekstis on French Connection muutuva 70ndate kino jaoks oluline saavutus ja ka William Friedkini parim töö. Kuigi film algab aeglaselt, sisaldab tohutut tempot ja pingelisi, haaravaid stseene. Filmitöö, partituur ja peaosatäitjad lisavad sellele maitset. See tabab kindlasti New Yorgi maitset ja sellel on huvitavad komplektid. See põhineb tegelikel sündmustel, mis leidsid aset kümmekond aastat varem New Yorgis. See võitis Oscarite jagamise ja oli tõepoolest 1971. aasta parim film. Hackmani esitus tõi talle õigustatult parima meespeaosalise Oscari.
Rohkem kui lihtsalt mõrvamüsteeriumifilm imelise näitlejaskonnaga, see film särab viisil, mida me pole veel näinud. See on täiesti kaasahaarav neo-noir põnevussõit, mis ühendab klassikalise noir elemendid stiilse vägivalla, suurepärase stsenaariumi, särava näitlejate ja hingematva süžeega. Film, mis on kohandatud James Ellroy samanimelisest romaanist, mis oli inspireeritud tegelikest sündmustest, jälgib LAPD ohvitseride rühma, kes uurivad röövi, millest sai Nite Owl'is mõrva, mille ohvriks langeb teine ohvitser, muutes juhtumi isiklikumaks. asi politseijaoskonnas. Filmil on uskumatu süžee, mis näitab meile, et Nite Owli juhtumis on oodatust rohkem ja tegelaste vahel on palju ajalugu, eriti mis puudutab korruptsiooni, prostitutsiooni, kuulsusi, skandaale, narkootikume ja kõike, mis LA-st tegi. kõige ohtlikum USA linn 40ndatel ja 50ndatel.
'Lambade vaikimine' on dramaatilise ja psühholoogilise gravitatsiooniga filmi haruldane maiuspala, mis on kunagi tehtud parimate filmide seas. Film võtab suuri riske ja õnnestub peaaegu igal rindel. Film on täis suurepäraseid esitusi, kus Anthony Hopkins saavutab oma karjääri parima. Clarice on üks parimaid naispeaosalisi, kes kunagi filmis on olnud ja teda mängib suurepäraselt Jodie Foster. Buffalo Billsi tegelane lisab filmi jubedale tegurile. Silence of the Lambs ei kaota kunagi oma tempot ja annab äärmiselt ägeda finaali. 'Lambade vaikus' on igavene. Nagu kõik unustamatud põnevikud, ei saa adrenaliinilaks kunagi aegade liivale kaduda.
Selles Michael Manni suurejoonelises oopuses oli kõik, mida politseifilm ihaldab. Võimsate esituste, särava režii, unustamatute etteastete ja vastasseisude, tegevuste jadadega koosseis moodustas hästi lihvitud ja hingematva lõpptoote. See on peaaegu kolm tundi kestev krimieepos, mis jätab samaaegselt soovida rohkem ja paneb sind tundma täiesti rahulolevana. Selles filmis pole tegelikult midagi, mis poleks täiuslik. Lugu areneb ilusti, mitte kunagi lohisedes. 'Kuumus' on lihtsalt tunnistus selle kohta, mida saab teha vana hea politseinike ja röövlite teemaga, millele on lisatud tippklassi näitlejad ja meeskond, kes tulistab kõigi balloonide pihta. See on üks põhjusi, miks see selles nimekirjas esikohal on ja seda peavad kõik filmisõbrad vaatama.