Noh, milleks on filmid? Meelelahutus, eks? Lugu, mis puudutab teid sügavalt ja viib teid kohtadesse, kus te pole kunagi varem käinud? See määratlus on filmide või selles osas mis tahes vormi puhul liiga kitsas. Oleme inimestena võimelised tundma erinevaid emotsioone. Me võime olla õnnelikud, kurvad, hirmul, vihased jne. Ja mida me üldiselt tahame, on see, et kunstiteos puudutaks meie emotsioone. Kuid kas need peavad alati olema head emotsioonid, mis panevad meid tundma end paremini elus, iseendas ja maailmas üldse? Kindlasti mitte.
Kunsti osas tahame nautida kõiki neid emotsioone, mis võivad meile tegelikus elus meeldida või mitte. Me tahame karta, tahame surra, tahame tunda nüüd , kardab ja häbistab, sest kunst toimib alati meediumina, mille kaudu saame tervislikult kogeda kogu oma emotsioonide spektrit. Kõigil on filmis hea hirmutunne praegu ja siis. Õudusfilm, mis tekitab tõelist hirmu, on oma eesmärgi täitnud film. On teatud filme, mis tõeliselt pugevad teid välja tema teema, tooni või pildistamise viisi tõttu. Need filmid toimivad meie turvatundega *** ja mõjutavad seega ainulaadselt meie südant ja meelt. Seda kõike silmas pidades oleme suutnud teile sellised filmid koostada. Siin on nimekiri Netflixi kõige pakilisematest filmidest, mida saate praegu voogesitada.
See on üks jubedamaid filme, mille on tootnud Netflix ja mis tõepoolest nihutab piiri mitmel viisil. Jessie ja Gerald on paar, kes otsustavad veeta aega oma maakodus. Maja on suur ja päris mitme miili kaugusel pole kedagi läheduses. Geraldil on vägistamisfantaasia, mida ta soovib rahuldada, ja kuigi ta on esialgu vastumeelne, nõustub Jesse, et ta pannakse käeraudadesse voodipostide juurde. Kuna Jesse on endiselt käeraudades, on paaril tüli ja põnevil olles kannatab Gerald äkki südameataki all ja sureb. Kuna Jessie on endiselt voodiposti külge seotud, pole tal võimalust ennast vabastada ja võti on väljaspool tema käeulatust.
Mõne aja pärast siseneb koer tuppa ja kuigi Jessie üritab seda eemale peletada, hammustab koer Geraldi käest tüki ära. Jesse jääb aeglaselt magama ja järjestikku mõistame traumat, mida ta on varem läbi elanud ja kuidas see mõjutab seda, mis temaga praegu toimub. Film on intensiivne, õudne, jube ja tagasivaates pakub see sügavat sissevaadet Jessie õudsesse minevikku. Seejärel näeme kõiki tema sisemisi deemoneid avaldumas selles, mis filmis hilisemates osades toimub. ‘Gerardi mäng’ on kriitikud kiitnud julge lähenemise ja Carla Gugino võimsa esinemise eest Jessiena.
See hispaania keel põnevik on teinud hämmastavat tööd, näidates, kuidas inimesed on põhimõtteliselt lihalikud loomad, kes vajavad lihtsalt kõige sobivama olukorra loomuliku loomuse väljatoomiseks. See on lugu grupist inimestest, kes on ühtäkki baari sisse kinni jäänud. Kuid nad ei saa sealt välja tulla, sest snaipr tulistab alla kõik, kes hoonest välja astuvad.
Grupp mõistab aeglaselt, et üks neist on selle segaduse põhjus, kuhu nad on sattunud. Samuti saavad nad teada, et nende tahtmatult allutati valitsuse operatsioonile. See käivitab kõik lõksus olevad mehed ja naised, kes hakkavad üksteist süüdistama ja omavahel võitlema. Küsimus on, kas keegi elab lõpuni? Huvitav on see, et see ruumi grupp, kes on toa sees lõksus ja põgeneda ei suuda, on kuulus kontseptsioon, mille juured pärinevad Orwelli aastast 1984. Vaatajad, kes soovivad sürrealistlikke filme vaadata, saavad vaadata Luis Bunuel’i filmi “Hävitav ingel” (1962), millel on sarnane süžee täiesti erinevates oludes.
Steven Kostanski kirjutatud ja lavastatud, see on teistmoodi väljamõeldud film. Siin kasutab tegija spetsiaalset tüüpi hirmutunnet, mida nimetatakse keha õuduseks. Lugu algab siis, kui politseiametnik leiab teelt roomava poisi, keda kutsutakse Jamesiks, ning viib ta peaaegu mahajäetud haiglasse koos mõne töötaja ja kahe patsiendiga, keda kutsutakse Maggie ja Cliff. Järsku leitakse Cliffi mõrvav õde Beverly. Kui Beverly üritab Danielile politseinikku kahjustada, tapab ta ta. Kuid Beverly surnukeha muutub tohutuks olendiks, millel on arvukad kombitsad ja mis hakkavad kõiki haiglas viibivaid inimesi ründama. Kui Daniel läheb välja abi kutsuma, satub ta rühma riietesse riietatud kultusmeestega, kes seisavad kogu haigla ümber.
Ohtudega nii sees kui väljas on inimestel kuhugi minna. Film kasutab hirmutunde tekitamiseks palju huvitavaid troppe. Me kardame seda, mida me ei tea, ja kui selleks on vaja füüsilist ilmingut, mida me ei oska seletada, suureneb hirm mitmekordselt. Seda kontseptsiooni, mis käsitleb inimese teiseks olendiks muutumist, mille tulemusel vaadeldakse seda kui tohutut ohtu asjade loomulikule korrale, kasutati kuulsalt Franz Kafka romaanis „Metamorfoos”. Ka kehaõudusfilmid, mille on teinud sellised David Cronenberg, kasutavad seda kontseptsiooni tugevalt. Kui soovite seda alaliiki uurida, võite vaadata Cronenbergi filme “Videodrome” (1983) ja “The Fly” (1986).
Selle filmi režissöör on Na Hong-jin, kes varem lavastas kuulsat filmi nimega “jälitaja”. Lugu keskendub väikesele Lõuna-Korea külale mägedes. Asjad keeravad selles rahulikus kohas pärast a Jaapani keel võõras. Võõras ei räägi kellegagi, elab ise vaikselt ja niipea, kui ta saabub, hakkab küla kogema müstilist haigust, mis levib selle elanike seas. Esiteks kannatavad nad kogu keha löövete käes, siis lähevad nad marru enne lõplikku surma.
Võõrast inimest uurides leiavad külaelanikud, et nende kahtlus oli tõsi, sest jaapanlase kodust avastatakse palju selle salapärase haiguse all kannatanud inimeste asju. Küll aga saavad külaelanikud peagi aru, et see on suurema ohu all ja võõras pole ainus inimene, kelle pärast nad muretsema peaksid. Film on võitnud arvukalt näitemängu, operaatori ja režissööri auhindu. Kriitikud on selle ka positiivselt vastu võtnud ja sellel on Rotten Tomatoes 99% reiting.
See film on üles ehitatud nii palju kui võimalik! ‘Toores’ räägib loo kahest õest veterinaarkoolis. Isegi nende vanemad olid seal õppinud, kohtunud ja armunud. Peategelaseks on noorem õde Justine, kellel palutakse vanurite etapiviisilise rituaali raames süüa jänese toore neeru. Isegi õde julgustab teda seda tegema. Justine on aga taimetoitlane ja keeldub. See paneb õe Alexia liha suhu suruma.
Järgmisest hommikust alates tekib Justine’il kummaline iha liha järele, mida ta polnud varem isegi maitsnud. Ta teeb nüüd kõik, et toorest liha hankida. Kui õed on ühel päeval koos, lõikab Alexia kogemata sõrme maha, et näha õde selle maitset nautimas. Pärast seda muutub Justine'i maitse lihtsalt inimlihaks. Kui õed jõuavad õnnetuspaika kahe autoga surnukehaga, ei kõhkle Justine isegi ühelt surnud reisijalt hammustust võtmast. Tema isu tekitab peagi teistele probleeme, kuid Justine on nüüd valmis vere nimel kõike tegema. Selles filmis on tõesti väga häid stseene, mis võivad paganama pugeda. Näiteks pistab Justine hunniku juukseid välja.
‘Rituaal’ on üks jubedamaid ja imelikum filmid on praegu Netflixis väljas. See on lugu sõpruskonnast, kes võtab ette retke Rootsis. Nende rada kulgeb läbi sügava metsa, kuhu nad sisenevad, kuid saavad peagi aru, et sellel paigal on midagi kohutavat, kui nad märkavad teatud puutüvedele joonistatud sümboleid. Kui rühmale saabub öö, hakkavad metsa kummalised ja kohutavad asjad hiilima neile. Neil pole kedagi, kellele helistada. Lõpuks satuvad nad kokku koletisega, kes neid jälitab ja kavatseb elu võtta. Sellises olukorras pole sõpradel kuhugi põgeneda.
Film on üsna intensiivne ja mõte kaduda džunglisse, mida ümbritsevad õelad olendid, on iseenesest õudne. Film võib olla metafooriks faktile, et inimesed on hakanud metsa tungima ja see on sama pühamu, kus elavad paljud olendid. See võib olla inimestele hoiatuseks eemale hoidmisest.
See on üks kõige perses ulmefilme üldse. See räägib mehest ja baarmenist, kes kohtuvad baaris. Baarmen on ettevõtte ajas rändav agent ja klient on transseksuaal, kes jutustab oma elust. Loo edenedes mõistame, et need kaks on omavahel seotud väga erilisel viisil. Ja nad on ühendatud läbi millegi, mida nimetatakse eelsoodumuse paradoksiks. See on tohutu tegur ajas rändamisel, kuna see võib muuta reaalsust ja põhjustada jäädavat kahju aegruumi kontiinumile. Filmi viimane osa on publikule šokk, kuna see on täiesti mõeldamatu ja sama raskesti tabav. Ajas rändavate filmide fännid saavad seda vaadata. Kaks peaosatäitjat Ethan Hawke ja Sarah Snook olid oma rollides igati muljetavaldavad.
See on film, mis on peaaegu täielikult majas aset leidnud, kuid suudab siiski mõistusega palju mängida. See räägib endisest paarist, kes kohtuvad, kui eksnaine Eden ja tema uus abikaasa David korraldavad pidu. Endist abikaasat kutsutakse Williks, kes on seal koos oma tüdruksõbraga. Ja lisaks neljale on ka teisi külalisi. Äsja abiellunud paar hakkab rääkima uuest vaimulikust rühmast, kellega nad on liitunud, kuid Will arvab, et midagi on nendega valesti. Öö möödudes saab selgeks, et paar on kultuse liige, kelle arvates tuleks inimestele anda igavene õndsus, andes neile kõige varem surma. Filmi meeleolu muutub dramaatiliselt õuduseks ja vägivaldseks lõpupoole ning see nihe on tehtud väga sujuvalt. Pealegi hoidis filmi koos näitlemine - etendused olid lihtsalt vapustavad.
‘Hostel’ on see, mida nimetaksite gorefestiks. See algab sõpruskonnaga, kes külastavad Amsterdami lõbutsemiseks, kuid võõras inimene on peagi veendunud, et nad peaksid külastama Slovakkias asuvat hostelit, sest seal on palju prostituute, kellega nad saavad lõbutseda. Selgub, et hostel, mida nad külastavad, on täiesti õel ja paganama koht. Nad tabatakse peagi ja nende keha julmalt - mõned nende kehaosad on ära lõigatud. Film on nii mitmel tasandil õõvastav ja äärmiselt graafiline.
Väga ilmne hoiatus oleks, et film pole sugugi nõrganärvilistele. Kõikjal on äärmiselt graafiline vägivald. Huvitaval kombel Quentin Tarantino, ennast tunnustav vägivallaarmastaja, on filmi üks tegevprodutsente. Filmi režissöör on keegi muu kui režissöör / näitleja Eli Roth, kes mängis Tarantino II maailmasõja eeposes ‘Karujuudid’ rolli ’. Vääritud tõprad ‘(2009). Film pälvis kriitikutelt mõõduka kuni positiivse hinnangu.