Alfredo Galan Sotillo: Kus on mängukaardimõrvar praegu?

Netflixi Amanda Sans Pantlingi lavastatud 'The Playing Card Killer' on dokumentaalsari, mis käsitleb ühte Hispaania kurikuulsamat juhtumit viimase kahe aastakümne jooksul, lihtsalt teistsugune kui ükski teine. Selle põhjuseks on asjaolu, et see ei sisalda ainult arhiivikaadreid, vaid ka ulatuslikke intervjuusid, et anda tõeliselt valgust kohaliku sõjaväeametniku sarimõrvariks saanud Alfredo Galan Sotillo julmatele viisidele. Nüüd, kui soovite lihtsalt tema kohta rohkem teada saada – keskendudes eelkõige tema taustale, tema süütegudele, selle üldistele tagajärgedele ja ka tema praegusele positsioonile –, on meil teile üksikasjad.

Kes on Alfredo Galán Sotillo?

Väidetavalt tekkis tal huvi relvade vastu siis, kui Alfredo oli väike poiss, kes kasvas üles Puertollano väikelinnas, kuid see hakkas aastate möödudes aina laienema. Tõde on see, et tal ei olnud kunagi palju otsest vanemlikku juhendamist, kuna ta kaotas ema üsna varakult ja isa töötas enamasti, mille tulemusena kujunes tal välja oma moraalne kompass. Algse lavastuse järgi hoolitses tema ja ta õdede-vendade eest siis vanaema, ometi jäi ta üsna introvertseks, kuni leidis sõjaväes sõprustunde.

Alfredo astus 1998. aastal 20-aastaselt Hispaania armeesse oma tulirelvade vastu, et peagi leida end teenimas kapralina Alcalá de Henarese langevarjurügemendis. Siit saadeti ta lõpuks Bosniasse humanitaarmissioonidele, kus ta oli pealtnäha tunnistajaks oma õiglasele osale julmustest, valudest, kannatustest, mustadest turgudest ja paljust muust. Kuid dokumentaalsaadete kohaselt, kuna tal oli üksus kõrval, oli tal sageli võimalik end lahti lasta, lõbutseda ja isegi kohalike tänavate koristamisel veidi varastada.

Tegelikult pühkis Alfredo 7,63 mm Nõukogude spetsiaalse Tokarevi poolautomaatse käsirelva, mille ta seejärel Hispaaniasse smugeldas, lükates selle oma pakis asuvasse vanaaegsesse kasti televiisorisse. Siis kõik muutus – ta pidi pärast 2002. aasta lõpus naasmist pausile minema, kuid tal paluti jätkata teenistust, et aidata Galicia ranniku lähedal Prestige'i naftareostuse likvideerimisel. Nii jooksis nooruk töötamise ajal ootamatult minema, et vanemat naist autost välja tirida, et seda varastada, enne kui ta kiiresti kinni võeti ja Gómez Ulla sõjaväehaiglasse saadeti.

Alfredol diagnoositi seega ametlikult allasurutud neuroos ja paanika-ärevushäire, millele ei aidanud kaasa tema jätkuv joomine ja loomulik paranoia ühelgi viisil, kujul ega kujul. Seetõttu otsustas ta tegevteenistusest vabastada, jättes maha mitte ainult mõned lähedased sõbrad, vaid ka järk-järgult kasvav tutvus rühma paremäärmuslastest sõduritega. Sellegipoolest ei takistanud see peaaegu 25-aastast tunglemast, kuna ta maandus kiiresti Madridi-Barajase lennujaamas turvamehe kohale, olles samal ajal ravil ja oma Tokareviga inimesi tapmas.

Saate kohaselt oli Alfredol 2003. aasta jaanuarist märtsini kuus psühhiaatriga seanssi, et parandada oma vaimset tervist, mille käigus ta mõrvas ka viis inimest ja vigastas veel kolme. Veebruaris kukkus ta ühel sellisel kuriteopaigal eksikombel maha mängukaardi, mille sensatsiooni tekitamine ajendas ta seda jätkama, olles jätnud neile allkirjaks jälje. Ehkki kõige kummalisem on see, et ta ise astus 3. juulil 2003 Puertollano jaama, et tunnistada, et ta oli mõju all – kummaline, sest väidetavalt polnud ametnikel võimalik teda üksinda tabada.

Kus on praegu Alfredo Galan Sotillo?

Alfredo üritas järgmisel hommikul kainena oma tunnistust tagasi võtta, kuid sellele järgnenud läbiotsimisel tema kodus leiti mõrvarelvale vastav süüdistav markerid ja kõhred. Seetõttu esitati talle süüdistus oma tegudes, kuid hiljem väideti, et müüs oma tulirelva juba pikka aega kahele ohtlikule inimesele, kes olid hiljuti sundinud teda kukkuma vastutasuks selle eest, et ta ei kahjustanud oma õdesid-vendi. Kuna aga sellele ei viidanud ühtegi tõendit, välja arvatud ehk kadunud Tokarev, lükkas riigikohus selle teooria kõrvale ja endine sõjaväekapral anti kohtu ette.

Lõpuks tunnistati Alfredo süüdi viies mõrvas, kolmes mõrvakatses, kolmes kriminaalses vigastuses ja ühes ebaseaduslikus tulirelva omamises. Seejärel mõisteti talle 142¼ aastat vanglakaristust riiklikus parandusasutuses, mille järel ta hakkas oma tervist esikohale seadma, muutis oma eesnime Rubeniks ja hakkas mõne aja pärast isegi kirjutama.

Mis puutub tema praegusesse seisundisse, siis vangistatud sarimõrvar, väidetav nartsissist ja inimelusid mitte arvestav 'koletis' on avaldatud autor – ta andis 2016. aastal välja väljamõeldud romaani. Lisaks on ta 2028. aastal tingimisi vabastatud, mis tähendab, et Tõenäoliselt astub ta vabadusse, kui kannab pool oma elust (25 aastat) trellide taga.