Antratsiit: kas Netflixi saade on inspireeritud tegelikest sündmustest?
Netflixi omad prantsuse keel krimidraamasaade 'Anthracite' avab mõistatuse, mis hõlmab amatöörliku kriminaaluurimise, segadusse ajavaid kultuslikke õudusi ja lahendamist vajavate mõistatuste võrku. Sari jälgib kogukonda Alpide mägedes, kus kolmkümmend aastat tagasi osales külasekt kollektiivses rituaalis. enesetapp . Kuna juhtum oli 1994. aastal tekitanud piisavalt vestlusi, põhjustab selle taasilmumine noore naise mõrva kaudu, mis sooritati vanade rituaalsete surmade kohaselt, laialdasi spekulatsioone ja muret. Seetõttu, kui kindla minevikuga tülitekitaja Jaro Gatsi leiab end kord mõrvas süüdistatuna, saab ta ootamatu abi omapärasest tõsikuritegevuse entusiastist Idast, kes otsib enda kadunud isa.
Loos on säilinud köitvad teemad, mis meenutavad tõsikrimižanri oma veebiotsijate kambaga, vananenud poleemika taastekke ja tabamatu mägise kultussektiga. Selle tulemusena võivad need elemendid äratada tõeliste tõsiste kuriteofännide tähelepanu, tekitades uudishimu sarja seose suhtes tõestisündinud looga.
Päikesetempli ja antratsiidi ordu: sekti saladused
'Anthracite' (tuntud ka kui 'Anthracite: Secrets of the Sect') narratiivi raames uuritud sündmused ja tegelased on väljamõeldud elemendid, mille on kirjutanud stsenaristid Maxime Berthemy ja Fanny Robert. Sellegipoolest säilib saates reaalses elus käegakatsutav inspiratsioon, mida võib jälgida 1995. aasta kollektiivsete enesetappudeni, mis toimusid Prantsuse Alpides.
Aastal an intervjuu oma saadet arutades avalikustas kirjutajaduo Roberti kasvatuse Grenoble'is, Vercorsi platoo lähedal asuvas piirkonnas, kus 1995. aasta surm toimus. Järelikult laenas Roberti loovus sellistest kultussektidest ja nende kohutavatest rituaalidest ümbritsetud lugude ümber kasvamise mõjust. Seega, kuigi saade seda päriselus esinevat juhtumit otseselt ei kopeeri ega taasloo, jääb selle asjakohasus süžee jaoks ilmseks.
1995. aasta detsembri teadete kohaselt avastasid võimud Prantsuse Alpide metsadest 16 isendi surnukehad. Kuigi kõik kuusteist ohvrit põlesid söeks, näis neliteist neist olevat tähemoodustis. Juhtumiga seotud prokurör Jean-Francois Lorans rääkis toona juhtunust ja jagas: 'See näib olevat mingi kollektiivne enesetapp. Surnukehad on kohas, kuhu on raske ligi pääseda, asendis, mis viitab veidrale rituaalile.
Lisaks meenutasid surmad jubedalt teiste rituaalidega, mis nõudsid arvukalt ohvreid, mida juhtis Päikesetempli ordu. 1984. aastal Genfis Luc Jouret' ja Joseph De Mambro juhtimisel rajatud viimsepäeva kultus oli teatavasti asustatud jõukate isikutega, kelle jõukus võimaldas kultusel hoida Šveitsis ja Kanadas tulusat kinnisvara. Lõpuks hakkasid grupi numbrid mõrvade ja enesetappude tõttu raputama. Samal põhjusel on levinud arvamus, et 21. sajandi seisuga kuulub rühma umbes 140 ja 500 liiget.
Seega jagab saates kujutatud kultus teatavat ilmset sarnasust Päikesetempli ordu kultusega, mis valitses hirmus 1980. aastate keskpaigast kuni 1990. aastate lõpuni. Saate keskne süžeepunkt – mis keerleb ümber Ida ja Jaro kultusega seotud äparduste – jääb aga väljamõeldud süžeeliiniks, millel puudub igasugune käegakatsutav seos OTS-kultusega. Enamasti pärineb see narratiivi aspekt stsenaristide Roberti ja Berthemy huvidest tänapäevase veebiotsimise ja tõelise kuritegevuse kontseptsiooni vastu. Mõiste – anonüümsed Interneti-kasutajad, kes osalevad kuritegudes politsei juurdluse juured on tegelikkuses.
Sellegipoolest ei oma Ida ja Jaro tegelaskujude eripära ning nende seotus surmava kultusega potentsiaalsete päriselu kolleegide jaoks tähtsust. Järelikult, kuigi süžee kordab OTS-kultust ümbritsevat tragöödiat, täpsemalt 1995. aastal Vercorsis toime pandud mõrvu-enesetappe, annab see vaid ülevaate narratiivist. Muinasjutu teised aspektid – näiteks kultuse kaasaegne taassünd – on oma olemuselt täiesti fiktiivsed, millel on vähe seoseid tegeliku eluga. Lõppkokkuvõttes, mille taga on mõned tõestisündinud loost inspireeritud komponendid, on saates väljamõeldud lugu, mis on vaid osaliselt inspireeritud tegelikkusest.