Baz Luhrmanni 'The Get Down' on 'West Side Story' räpparite ja diskokuningannatega
Võimalik, et paarid on vähem tõenäolised kui Baz Luhrmann ja lugu hip-hopi algusest Lõuna-Bronxis 1970. aastatel. Suurbritannia ja Euroopa Liit. Jackie Kennedy ja Aristoteles Onassis. Punane vein ja kala.
Tulge alla, Hr Luhrmanni 12-osalist Netflixi jaoks mõeldud seeriat (kuus osa on saadaval reedel) reklaamitakse kui kõikehõlmavat vaadet kunstivormi tõelisele päritolule ja autentset meenutamist 70ndate lõpu New Yorgist, põlevate hoonete katlast, pankrot, kokaiin ja levimuusika revolutsioonilised vormid.
PiltKrediit...Netflix
Kuid igaüks, kes otsib filmis The Get Down vähimatki reaalsuse puudutust või ajaloolist resonantsi, pole Baz Luhrmanni piisavalt vaadanud. Vähesed filmitegijad on igapäevasest maailmast nii suletud kui härra Luhrmann, kelle ideed ja valikud näivad pärinevat vanade filmide maailmast – eriti vanadest muusikalidest ja eriti West Side Story’st. Filmis The Get Down võtab ta selle filmi pürgijad, sülitajad ja jõugupeksjad, viib nad paar miili põhja poole ja seab nad ümber räppariteks, narkodiileriteks ja diskokuningannadeks.
90-minutilises esilinastusepisoodis, mille härra Luhrmann lavastas (ja koos Seth Zvi Rosenfeldi ja näitekirjaniku Stephen Adly Guirgisega kirjutas), on tulemus suhteliselt valutu, isegi meelelahutuslik. Värvid on erksad ja läikivad, kaameratöö sujuv, montaaž sujuv, osatäitmine armas. Heliriba on tõukejõuline, kuid mitte üllatav, Spinnersi tuttavad hitid; Donna Summer; Maa, tuul ja tuli; ja Trampsid.
Arhiivifilm on sujuvalt sisse pandud, et aidata luua miljööd – Son of Sam, Ford to City, tühjad kvartalid Bronxis, grafitiga kaetud metroovagunid. Kuid vaatamata sellele ja produtsentide-konsultantide, nagu Grandmaster Flash (kes on ka loo tegelane, keda kehastab Mamoudou Athie) ja Kurtis Blow esinemisele, ei tundu see episood kunagi midagi muud kui retrograadne fantaasia. Noore romantika ja nälgivate kunstnike mässuliste klišeedega lämmatatud, mida härra Luhrmann juba Romeos ja Julias ning Moulin Rouge’is läbi elas, on see tema enda eriline kommid.
Filmi „The Get Down“ puhul leevendab ta oma pommituslikke tungisid – magususe ja huumori vihjeid tuleb läbi, mida tema filmides ei ole. Ja see on eelis, et ta ei tööta sellistest allikatest nagu Shakespeare või Fitzgerald (Suur Gatsby), et me ei jääks tema kohanemise vulgaarsuse pärast võpatama. Ehkki kui võtta tema tekstiks New Yorgi tegelik ajalugu, võib teid siiski häirida tema pealiskaudne kasutamine, näiteks 77. aasta pimendus, mis on vaid mugav viis mitme nüri süžee kokkuvõtmiseks. (Võite ka imestada, et soodsalt renditud salvestusstuudiol on käepärast igasuguse kuju ja suurusega küünlaid, justkui oleks ta kogu Anthropologie kataloogi elektrikatkestuse ootuses tellinud.)
PiltKrediit...Netflix
Isegi selles väiksemas mahus ja töötades meeskonnaga, mille kaasloojaks on hr Guirgis, on hr Luhrmannil sama vana probleem. Teda huvitab vähem süžee ja karakter kui suurte emotsioonide orkestreerimine, nagu seda tegid suured Hollywoodi muusikalid. Mis viib Catch-22-ni: ta võib meid erutada oma kujutise ja muusikaga manipuleerides, kuid ta ei loo piisavalt huvitavaid inimesi ega lugusid, et nendele tunnetele keskenduda.
See võib andekad esinejad ellu jääda ja The Get Down on kataloog headest näitlejatest, kes püüavad varutegelastele elu tuua. Giancarlo Esposito ja Jimmy Smits mängivad vendi, nördinud tule- ja väävlijutlustajat ning väsinud korrumpeerunud kohalikku poliitikut ning mõlemad näitlejad näivad olevat sunnitud. Ron Cephas Jones suudab oma väikesest kosmilise jazzimehe rollist midagi naljakat teha, kuid Lillias White ei saa palju peale hakata ühe saate kõige veidrama väljamõeldisega, flapper-stiilis narkobossiga, kes näib olevat otse välja astunud. Puuvillaklubi.
Loo keskmes olevad noored, vähemtuntud esinejad saavad paremini hakkama, kuigi nende osad on sama hakitud. Herizen F. Guardiolas on ministri tütre Mylene, kes tahab saada diskostaariks, sümpaatne ja usutav kombinatsioon ülbest ja tagasihoidlikkusest. Justice Smith ja Shameik Moore on suurepärased, kui mitte ilmutuslikud, peaosades Ezekiel ja Shaolin Fantastic, sündiv M.C. ja D.J. mille põlev suhe moodustab saate esmase süžeeliini. Parim asi paljudes stseenides on koomiline reljeef, mida pakuvad Skylan Brooks ja Tremaine Brown Jr vendadena, kes on Ezekieli kaitsepoos.
Nüüd ilmuvast kuuest episoodist lavastas härra Luhrmann, kes juhendas kogu lavastust, vaid esimese ning pärast esilinastust muutus toon ja stiil oluliselt. Loo jutustamine omandab rohkem kesktaseme komöödiate või Michael Schultzi 70ndate ja 80ndate filmide (Autopesula, Viimane draakon) kvaliteeti ning suured hetked muutuvad üha jaburamaks. Tõenäoliselt oleks The Get Down pidanud olema lihtsalt Baz Luhrmanni film.