2009. aasta jaanuaris oli 16-kuune Benjamin Kingan oma päevahoius, kui tema vanemad said kõne, milles teatati, et ta ei reageeri. Ta viidi kiiresti haiglasse, kus arstid märkisid ohtlikult madalat pulsisagedust ja pinnapealset hingamist. Traagiliselt suri Benjamin enne, kui meditsiinilist sekkumist jõuti teha. Kuna tal puudus varasem haiguslugu, mis sellist juhtumit seletaks, kahtlustasid võimud kohe rikkumist. CBS-i saates 48 tundi pealkirjaga 'Melissa vastase juhtumi lahtiharutamine' uuritakse uurimist, et selgitada välja, kas Benjamini surm oli õnnetuse või mõrva tagajärg.
Amy ja Andy Kingan sünnitasid 31. augustil 2007 poisi ning pani talle nimeks Benjamin Kingan. Ta kasvas üles armastavas kodus koos kolme õe-vennaga – Daniel Mock, Jacob Kingan ja tema kaksikõde Emily Kingan. Benjamin oli rõõmus ja intelligentne laps, kes tõi tohutult õnne kõigile tema ümber. Alates oma esimestest päevadest oli tal hämmastav võime oma pere südameid vallutada. Alates tema vanematest kuni vanavanemateni hindasid kõik temaga koos veedetud hetke. Side, mida ta Emilyga jagas, oli eriti eriline. Need kaks olid lahutamatud, tuues nende sagivasse ja õnnelikku majapidamisse elu ja naeru.
Kõigest üheksanädalasena õppisid Benjamin ja Emily oma kodulinnas Lincolnshire'is Illinoisi osariigis asuvas Minee-Subee päevakeskuses. Benjamin oli leplik ja hästi käituv beebi, kes askeldas harva, mistõttu tema vanematel oli lihtne teda sinna jätta. Nad uskusid, et päevahoid annab talle võimaluse suhelda teiste lastega ning aidata tal kasvada ja areneda kasvatavas keskkonnas. Kuigi Benjaminit oli lastearst ravinud aneemia , happe refluks , ja ekseem , ta paranes hästi ja näitas kõiki märke sellest, et on õnnelik ja terve beebi. See muutis tema vanemate jaoks asja šokeerivamaks, kui 14. jaanuaril 2009 helistati lastehoiust nende pojaga seotud hädaolukorra kohta.
14. jaanuaril 2009 umbes kell 15.50 avastas päevahoidja, et Benjamin ei reageeri ja kutsus kohe kiirabi. Ta viidi kiiresti haiglasse, kuid kohale jõudes ei ilmnenud tal mingeid hingamis- ega südametegevuse märke. Vaatamata arstide jõupingutustele kuulutati ta surnuks kell 16.50. Lahkamisel selgus, et ta sai raske peavigastuse, mis tunnistati tema surma põhjuseks. Kuna tal polnud kodus esinenud mingeid haigus- ega ahastustundemärke, alustas politsei kiiresti juurdlust, et teha kindlaks, mis valesti läks ja kuidas selline traagiline juhtum juhtuda võis.
Kui politsei alustas päevahoiutöötajate küsitlemist, rääkisid nad Nancy Kallingeriga, kes esitas üksikasju Benjamin Kingani kokkuvarisemiseni viinud sündmuste kohta. Ta väitis, et kella 15.30 paiku viskas ta end põrandale tahapoole. Kuigi ta nuttis lühidalt, tundus ta pärast hästi olevat. Nancy uskus, et ta võis endale kergelt vigastada, kuid ei pidanud seda tõsiseks. Ta märkis ka, et see käitumine ei olnud Benjamini jaoks ebatavaline, kuna ta oli seda varem täheldanud. Politsei kinnitas seda Benjamini vanematega, kes selgitasid, et ta oli seda käitumist noorest peale üles näidanud. Kui ta ärritus või pettunud oli, heitis ta oma emotsioonide väljendamiseks tahapoole.
Benjamini vanemad olid tema käitumist tema lastearstiga arutanud, kes kinnitas neile, et muretsemiseks pole põhjust. 2008. aasta oktoobris ärkas ta uinakust muhk peas ja viidi arsti juurde. Mõni päev hiljem, kui tal tekkis kerge palavik, pöördusid nad teise arsti poole, kes täheldas väikest turset, kuid ei leidnud luumurde. Surma eelnenud päevadel oli Benjamin köhinud ja oksendanud. 13. jaanuaril 2009 otsustas ema ta ettevaatusabinõuna koju jätta. Kuid järgmiseks päevaks tundus, et tal läheb paremini, nii et naine tundis end kindlalt, et saadab ta 14. jaanuaril tagasi lasteaeda.
Kuna pikaleveninud meditsiinilise probleemi võimalus oli välistatud, pööras politsei tähelepanu Melissa Calusinski. Ta oli päevahoidja, kes märkas vahetult enne haiglasse viimist esimesena Benjamini letargilist käitumist. Oma esmasel ülekuulamisel 16. jaanuaril väitis ta, et väikelaps oli end tahapoole visanud ja seejärel teisiti käituma hakanud. Kui aga politsei teatas talle, et arstid on selle seletuse tagasi lükanud, muutis ta oma juttu, väites, et ta oli kogemata peaga vastu tooli seljatuge löönud.
Täiendava ülekuulamise käigus tunnistas Melissa lõpuks üles, et viskas Benjamini pettumuse tõttu plaatpõrandale, kuna too oli käitunud pirtsakalt. Teda süüdistati Benjamini mõrvas ja talle määrati 31-aastane vanglakaristus. Süüdimõistmisele järgnenud aastatel väitis ta aga, et tema ülestunnistus oli sunnitud ja et ta ei olnud mehe surmaga seotud. Vaatamata oma süütuse väidetele on ta endiselt vangistuses ja otsib aktiivselt armuandmist, et tema juhtum uuesti läbi vaadataks.