Raamatus 'The Stanford Prison Experiment: Unlocking the Truth' käsitletakse kurikuulsa 1971. aasta Stanfordi vanglaeksperimendi ümber tekkinud poleemikat endiste vangide ja vangivalvuritega tehtud intervjuude abil. Psühholoogiaprofessor dr Philip Zimbardo juhtimisel viidi eksperiment läbi ülikooli psühholoogiahoone keldris näidis 'Stanfordi maakonna vanglas', kus osales üheksa vangi ja üheksa valvurit. Paar nädalat kestma pidanud vanglaeksperiment suleti ettenägematute asjaolude tõttu oodatust varem. Üks esimesi vange, kes vabanes, oli 22-aastane üliõpilane Douglas Korpi.
1971. aastal konstrueeris dr Philip Zimbardo oma Stanfordi vanglaeksperimendi jaoks kolme kambriga maketi 'Stanfordi maakonna vangla', mis koosnes üheksast vangist ja üheksast vangivalvurist. Vangidest oli Douglas Korpi (vangi number 8612) esimene, kellel lubati pärast kõigest 36 tundi trellide taga viibimist eksperimendist lahkuda. Väidetavalt elas ta läbi vaimse kokkuvarisemise, mis salvestati helilindile. Oli kuulda, kuidas ta valust karjub ja karjub: „Ma olen seest nii nördinud. Ma tunnen end sisemiselt tõesti nördinult. Sa ei tea – ma pean minema arsti juurde. Mida iganes! Ma mõtlen, Jeesus Kristus, ma põlen sees, kas sa ei tea? ma ei saa sinna jääda. Ma olen nördinud! Ma ei tea, kuidas seda seletada. Ma olen sisimas nördinud! Ja ma tahan välja! Ja ma tahan nüüd välja!'
Kui dr Zimbardo uurimisassistent Craig Haney oli purunemise tunnistajaks ja nägi tema kannatusi, vabastati Douglas katsest ja lubati naasta välismaailma. 1992. aasta dokumentaalfilmis 'Quiet Rage: The Stanford Prison Experiment' rääkis Douglas oma kogemusest lühikese vangistuse ajal. Ta väitis, et katse jättis talle sügava mõju. Kuid aastakümneid hiljem rääkis ta oma kogemusest intervjuus autor Ben Blumiga, väites, et ta teeskles oma purunemist lihtsalt selleks, et katsevanglast vabaneda. Eksperimendi ajal väitis ta, et õppis kraadiõppe eksamiks ja talle jäi mulje, et ta võiks vanglas õpinguid jätkata.
Tema konto kohaselt otsustas ta katsevangiks olemise eest maksta 15 dollarit päevas ainult seetõttu, et ta arvas, et tal lubatakse GRE jaoks õppida. Kui Douglasele aga väidetavalt katse ajal oma raamatutele ligi ei lastud, teeskles ta esialgu kõhuvalu. Kui see ei õnnestunud, ütles ta, et teeskles vaimset kokkuvarisemist, mis aitas tal vanglast välja tulla. Beniga vesteldes kirjeldas ta ka oma puhangut kui 'rohkem hüsteerilist kui psühhootilist', väites, et iga professionaal teaks, et ta teeskles seda tol ajal. Vaadates tagasi 1971. aasta Stanfordi vanglaeksperimendile, avaldas ta kahetsust, et ta ei esitanud sama eest valet vangistussüüdistust. Vastuseks Douglase väidetele ja kriitikale ütles dr Zimbardo, et ta ei saa endale lubada oma väidetavat vaimset lagunemist võltsina käsitleda ja seda ignoreerida.
Aruannete kohaselt omandas Douglas Korpi pärast eksperimendist väljumist doktorikraadi. kliinilises psühholoogias ja sai Californias professionaalseks kliiniliseks psühholoogiks. Alates 2017. aastast oli ta väidetavalt töötanud San Francisco maakonna vanglas peapsühholoogina ja kohtupsühholoogina Oaklandis. Muutes oma väidetava negatiivse kogemuse millekski produktiivseks ja ühiskonna jaoks kasulikuks, aitas ta muuta oma patsientide elu paremaks, pakkudes neile vaimse tervise probleemidele asjakohaseid lahendusi. Praeguse seisuga, 70. eluaastates, elab Alliant Internationali ülikooli lõpetaja näiliselt endiselt Oaklandis, kuid väidetavalt on ta juba mitu aastat praktikast väljas. Me võime öelda, et ta eelistab rambivalgusest eemale hoida ja näib, et elab koos oma lähedastega rahulikku elu.