Igavese tütre lõpp, selgitatud: kas Rosalind oli kogu aeg surnud?

A24's Igavene tütar “ on gooti müsteerium, mis mängib ümbritsevatel elementidel, söödes samal ajal naise ja tema ema suhetesse, et edastada lugu, mis tekitab publiku sügavat rahutust. Selle asemel, et kasutada õudusloos kasutatavaid tavalisi meetodeid, loob film atmosfääri, mis imbub vaataja meeltesse ja loob õudustunde, mis tundub kodule lähemal. Ehkki võib tunduda, et kogu filmi jooksul ei juhtu suurt midagi, lisavad tühjad kohad ja hõredad vestlused lõpuks ilmutule ainult rohkem kaalu. Kui te ei tea, mida see tähendab, siis oleme teiega kaetud. SPOILERID EES

Igavese tütre sünopsis

Julie Hart ja tema ema Rosalind saabuvad hotelli, et veeta koos nädalavahetus. Hotell oli varem Rosalindi tädi pärand, kus ta veetis aega nii lapsena kui ka täiskasvanuna. See on koht, mis on täis mälestusi, mis hakkavad tagasi tulema, mida rohkem aega Rosalind seal veedab. Julie püüab neid mälestusi oma emalt välja urgitseda, et teda paremini mõista. Ta töötab ka temast ja Rosalindist rääkiva filmi kallal, mis paneb ta vastamisi oma emotsioonidega nende suhte kohta.

Asjad saavad hotellis kiviseks alguse, kui ebaviisakas administraator ei anna neile tuba, mille nad olid broneerinud. Veelgi enam, tundub, et terve hotell on tühi, välja arvatud nemad, ja ometi on müra ja kriginat, mis hoiavad Julie öösel ärkvel. Aknal on ka salapärane naine, keda Julie näeb igal õhtul, kui ta oma koera välja jalutama viib. Kõik need asjad koos hirmuga, et ta on tahtmatult oma ema õnnetuks teinud, viies ta kohta, mis on seotud tema kurbade mälestustega, mõjutavad Julie't, kuni lõpuks ta laguneb.

Igavese tütre lõpp: kas Rosalind oli kogu aeg surnud?

'Igavest tütart' vaadates kerkib pähe palju küsimusi, kuid vaataja tähelepanu köidab viimane õhtusöögistseen, kus selgub, et Juliel pole Rosalindi kõrval. See peaks olema Rosalindi pidulik sünnipäevaõhtusöök, kuid asjad lähevad kiiresti hapuks, kui Rosalind ütleb, et ta pole veel söömiseks valmis. Tundes end üksi söömise pärast veidralt, keeldub Julie söömast enne, kui tema ema samuti tellib, mis sunnib Julie oma tundeid oma surelikkuse ja üksinduse kohta välja valama. Siis saabub kook ja me leiame Julie üksi õhtusöögilauast.

Järgmises stseenis leiame Rosalindi ja Julie käest kinni hoidmas, samal ajal kui Rosalind sureb. See tekitab palju küsimusi. Millal Rosalind suri? Kas see oli nädalavahetusel või suri ta juba enne, kui Julie tuli nädalavahetust hotelli veetma? Kui jah, siis kas see tähendab, et kogu selle aja jooksul ei olnud meie nähtud Rosalind kunagi seal? Vastus kõigile neile küsimustele on ajateljele jaotatuna üsna lihtne, kuid Julie emotsioonide objektiivist vaadates pisut keerulisem.

Siin on sündmuste võimalik järjekord. Rosalind ja Julie tulid küll koos hotelli nädalavahetust veetma, kuid see oli vähemalt aasta enne filmi viimast stseeni. See oli Rosalindi sünnipäev ja et teda paremini tundma õppida, viis Julie ta kunagisse tädi pärandvarasse, mis tõi Rosalindile meelde sügavalt maetud mälestusi. Kõik vestlused, mis ema ja tütre vahel juhtuvad, toimusid tegelikult ja Julie salvestas need oma filmi kirjutamise eesmärgil.

Millalgi sel nädalavahetusel, tõenäoliselt oma sünnipäeva paiku või pärast seda, Rosalind suri. Kinnitatakse, et ta suri hotellis, kuna näeme teda samas voodis lamamas ja tuba näeb välja üsna samasugune. Julie jaoks oli tema ema surm mitmel põhjusel pöördeline sündmus. Pärast tema surma olid mõlemad Julie vanemad kadunud. Kuna ta oli viimased paar aastat täielikult oma ema eest hoolitsemisele pühendanud, oli nende suhe mingil moel muutunud, muutes Rosalindist lapseks ja Juliest emaks. Seda me leiame, et Rosalind ühel pärastlõunal Billiga arutab. Seega puudutas Rosalindi kaotamine Julie'd palju sügavamal tasandil, sest tal polnud oma lapsi, mistõttu tuleb mängu sünnipäevaõhtusöögi vestlus.

Nähes, kuidas ema tema silme all halveneb ja avastades end tema eest hoolitsemas, mõistab Julie, et ta ei saa kunagi seda, mida Rosalind teeb. Aastate jooksul oli ta nii oma karjäärile ja seejärel emale pühendunud, et ei andnud kunagi aega oma pere loomiseks. Nüüd, kui ta näeb oma ema suremas, paneb ta silmitsi seisma oma surelikkusega ja sellega, et kui ta sellesse seisundisse jõuab, pole enam kedagi, kes tema pärast pabistab. Ta tunneb, et aeg hakkab tema jaoks otsa saama ja see teeb ta murelikuks enda tuleviku pärast.

Teine asi, mis Julie juures sööb, on tunne, et vaatamata sellele, et ta temaga koos veetis, ei õppinud ta kunagi oma ema nii hästi tundma, kui oleks võinud. Ta saab sellest aru, kui ema räägib talle majaga seotud traumeerivatest mälestustest. See on koht, kus Rosalind oli, kui saabus teade tema venna surmast, ja ka koht, kus tal oli raseduse katkemine. Julie ei teadnud sellest midagi, mistõttu ta mõtleb, mida ta veel oma ema kohta ei teadnud. See mitte ainult ei kurvasta teda, vaid paneb ka filmis kahtlema. Kas tal on õigus oma ema elus ringi tuhnida ja vanu haavu välja kaevata ainult oma loo nimel?

See on kõigi nende emotsioonide kombinatsioon, mis painab Juliet järgmisel aastal hotelli tagasi tulles, seekord üksi. Kuna Rosalind elas varem selles majas ja ka ta suri seal, loodab Julie, et seal veedetud nädalavahetus lähendab teda emaga. See on ka tema ema sünnipäev, mis muudab selle paar päeva veelgi emotsionaalsemaks. Tema kavatsus sel ajal meelerahu leida muutub aga murettekitavaks, kui ta muutub rahutumaks, kui ta oli olnud enne sinna tulekut.

Siit film tegelikult algab, kuid ühendab sündmused sündmustega, mis juhtusid siis, kui Rosalind oli veel elus. Asjaolu, et ema ja tütar esinevad harva samas kaadris (vist vaid kolm korda kogu filmi jooksul), annab aimu ka nendevahelisest distantsist. See võib sümboliseerida nende emotsioonide eraldatust ja võimetust üksteisega korralikult vestelda, isegi kui nad üksteist väga armastavad ja hoolivad. See suutmatus olla filmiga samas kaadris kujutab endast ka katkemist nende kui ema ja tütre vahel ning seda, kuidas nad ei ole samas vaimus.

See toimib ka tohutu vihjena publikule, kes ei näe kunagi Rosalindit vestlemas administraatoriga, kes on ühtlasi ettekandja. Ainus kord, kui näeme Rosalindi kellegi teisega rääkimas, on siis, kui ta vestleb Billiga, mis on tegelikult Julie mälestus. Just see hoiabki meid turjal ja külvab kahtlusi Rosalindi suhtes ja selles, kas ta on üldse tõeline või mitte. Tegelikult vastab film sellele küsimusele naisega aknas, mis on küll tuhmunud, kuid näeb jubedalt välja nagu Rosalind. Varem mainis juht aknal olnud naist, kuid pole kinnitatud, kas ta nägi ka Rosalindi. Julie jaoks on see stseen igal juhul midagi enamat kui lihtsalt hoone kummitamine. See on mõistuse kummitus, kuna ta mõtleb pidevalt oma emale ja seostab teda majaga.

Asjaolu, et Julie ja Rosalind näevad välja ja kõlavad üksteise moodi, lisab sellele kummitusele veel ühe kihi. Selle kaudu saab tema ema enda peegelduseks tulevikus. Vaatamata sellele, et tegemist on kahe erineva inimesega, vähendab nende nägude sarnasus nende vahel distantsi ja publik hakkab mõtlema, kas tegemist on siiski sama inimesega. See on ka järjekordne meeldetuletus Julie surelikkusest, ajast, mil tal pole palju jäänud. Nii et mõnes mõttes on ema suremas nägemine sama, mis enda surma nägemine, muutes kogu afääri tema jaoks pisut haiglasemaks.

Julie tuleb hotelli soovides kirjutada lugu, mida ta kavatses alustada aastal, mil ta seda kohta oma emaga külastas. Tema tagasitulek on ka viis, kuidas ta saab neid mälestusi taasesitada kas salaja salvestatud vestluste või lihtsa kohaloleku kaudu. Nagu filmis öeldakse, on ühes majas palju mälestusi ja Julie soovib mõnda neist uuesti läbi elada, nii oma ema meenutada kui ka tema lugu kirjutada. Ta sukeldub neisse nii, et kaotab ajataju, mida Rosalind filmis mingil hetkel ütleb. Ta ütleb, et 'millal' on temas segadus. Sama juhtub Julie'ga, kuna ka tema jaoks lähevad sassi 'siis' ja 'praegu'. Siiski on mõned näpunäited mineviku ja oleviku piiritlemiseks.

Seda, et Julie on siia sattunud teist korda ja tal on emotsionaalne häda, tõestab muidu igavesti ebaviisakas ja ükskõikse vastuvõtutöötaja leebe käitumine. Kui Julie nutab koogi pärast, ema tühi tool ees, tunneb administraatoril temast kahju. Ta teab, et Rosalind suri eelmisel aastal, sest temagi oli seal. Samamoodi näitab Bill hiljem Julie't kontrollides, et ta oli seal eelmisel aastal, kuigi ta ei saanud sünnipäeva tähistamisel osaleda, kuna tal oli muid asju lahendada. Nii Bill kui ka administraator teavad, et Julie jaoks on praegu raske aeg ja nad avaldavad talle kaastunnet.

Kas Julie kirjutab filmi oma emast?

Julie üksinda hotelli külastades kavatses tema ja Rosalindi suhetele veel kord pilgu heita. Ta tahtis neist lugu kirjutada, kuid tema enda emotsionaalsed võitlused ei lasknud tal seda kirjutada. See kajastub ka ilmas, mis on kogu nädalavahetuse udune. See on nagu kiht Julie enda mõistuse kohal, mähkides teda nii sügavalt leinasse oma ema kaotuse pärast ja kahetsusse, mida ta tunneb, et ta ei saa veel loo kallal töötada. Ta leiab seda endiselt, kuid selleni jõudmine tähendab omaenda hirmude ja ebakindluse läbimist ning armastust ja pahameelt oma ema vastu.

Kui ta sellega silmitsi seisab, ei maga ta mitte ainult hästi, vaid ka järgmisel hommikul udu kaob ja annab teed heledaks päevaks. See on siis, kui Julie teeb oma kirjutamisega edusamme. Kui ta lahkub, näeme ka palju rohkem inimesi, võrreldes päevadega, mille ta emaga näiliselt kahekesi hotellis veetsid. See tähendab, et tumedad pilved tema meeltes on vaibunud ja ta lahkub hotellist palju selgema peaga. Seega võib eeldada, et tal õnnestub kirjutada ja teha film, mida ta alati kavatses teha.

Huvitaval kombel kõlavad tema filmi paar esimest rida väga sarnaselt 'Igavese tütre' algusega. Sellega lisab kile endale veel ühe kihi. See võib tähendada, et kõik, mida me viimaste minutiteni nägime, on tegelikult film, mille Julie kirjutas, mitte sündmused, mis temaga tegelikult juhtusid. Teatud mõttes esindab see režissöör Joanna Hoggi enda kogemust filmi kirjutamisel ja tegemisel. Režissöör tugines 'Igavese tütre' loo tutvustamisel omaenda suhetele emaga. Gooti õuduselement oli tema viis esindada oma elu erinevaid tahke. Julie kirjutatud looga saab see kõik täisringi, kuigi veidi metamoodulis. Sellegipoolest seob see Julie loo päris kenasti ja me teame, et ta on leidnud oma ema osas selguse ja suletuse.