Kas pihtimus põhineb tõestisündinud lool?

‘Pihtimus’ järgib ahistavat lugu topeltmõrvast ja detektiivi rasketest otsustest asjas tõeni jõudmiseks. Üks kadunud isiku juhtum toob kaasa täiesti erineva uurimissuuna ja juhtumit juhtiv detektiiv otsustab selle lahendamiseks minna protokolli vastu. Pealtnäha tundub, et midagi sellist teeks Hollywoodi filmi tegelane. Lool on aga realistlik toon, mis räägib meile teisiti. Kas filmi „Pihtimus” tegelased ja mõrvad põhinevad tegelikel inimestel ja sündmustel? Siin on vastus.

Kas pihtimus on tõene lugu?

Jah, ‘Pihtimus’ põhineb Sian O’Callaghani nimelise 22-aastase naise kadumisel. Juhtum tuli päevavalgele 2011. aasta märtsis. Ta veetis oma sõpradega õhtu Swindonis asuvas Suju klubis, mis oli 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel tema majast, kus ta elas koos oma poiss-sõbra Kevin Reapega. Kui naine koju ei tulnud, esitas ta kadunud isiku teate. CCTV kaadrid viisid ta klubist lahkuma kell 02.52. Reape saatis talle kell 3:24 SMS-i, mille kaudu politsei leidis tema telefoni Savernake Forestist, 12 miili kaugusel tema kodust. Siiani leidmiseks alustati politsei ja avalikkuse ulatuslikke jõupingutusi, kuid pärast selge kahtlusaluse tähelepanu keskpunkti katkestasid politseinikud otsingu.

CCTV-s tuvastati roheline Toyota Avensis ja juhtist Chris Halliwellist sai juhtumi peamine kahtlusalune. Teda jälgiti. Kui teda nähti suures koguses tablette ostmas, arvati, et ta kavatseb enesetappu teha. Arvestades seda, otsustas juhtiv juht Steve Fulcher tuua ta üle ülekuulamisele, arestides samal ajal tema auto. Siin pöördus juhtum kriitilise pöörde.

Uskudes, et Sian on veel elus, teadis Fulcher, et tema leidmine ajal, kui tal veel aega on, on kõige olulisem prioriteet. Ta teadis ka, et kui Halliwell viiakse jaama ja antakse talle advokaat, siis enne vastuse väljaselgitamist toimub palju põõsastamist, kui üldse. Selle asemel, mis oli tavapärane protseduur, viis ta Halliwelli Burbury lossi eraldatud paikadesse. Järgmised tunnid suitsetasid ja lobisesid ning Fulcher ütles talle, et juhtumi meediakohtuprotsess on tema jaoks jõhker. Pärast pikka arutamist tunnistas Halliwell lõpuks Sian O’Callaghani mõrva ja juhatas nad Oxfordshire'is Uffingtonis asuva Valge Hobuse juurde, kuhu ta oli matnud tema surnukeha.

Saabus ettenägematu keerdkäik, kui Halliwell küsis: 'Kas soovite veel ühte?' Viies politseisse Gloucestershire'i põllule, rääkis ta neile 2003. aastal teadmata kadunuks jäänud 20-aastasest seksitöötajast Becky Godden-Edwardsist. Halliwelli asju läbi elades sattusid nad lõpuks tema trofeede kollektsiooni, kus oli 60 naisteriiete tükid. See veenis Fulcherit, et need kaks tüdrukut ei olnud Halliwelli ainsad ohvrid. Enne kui ta sai sellele keskenduda, kerkis tema jaoks välja teine ​​probleem.

Kus on Christopher Halliwell nüüd?

Kohtuprotsessis tunnistas Halliwell end süüdi Sian O’Callaghani mõrvas ja mõisteti 25 aastaks vangi. Becky vastu suunatud kuriteo tunnistamist kohtunik siiski ei aktsepteerinud. Ülestunnistused tunnistati vastuvõetamatuks Fulcheri väärteo tõttu, kes läks vastuollu politsei- ja kriminaaltõendamisseaduse juhistega, hoiatamata Halliwelli ja pakkudes talle advokaati.

Fulcheri ees pidi olema omapoolne uurimine, kus ta vastutati raske üleastumise eest ja sai distsiplinaarhoiatuse. Varsti pärast seda lahkus ta väest ja ei kahetsenud kunagi oma tehtud juhtumeid. Pärast juhtunut oli ta veendunud, et kui ta ei oleks Halliwelli protokolli järgi üle kuulanud, oleks Becky haud ilmselt jäänud avastamata.

Tema töö kandis vilja, kui kohtunik Williams vaatas Godden-Edwardsi juhtumi uuesti läbi ja lubas Halliwelli vastu tõendeid kohtule esitada. Halliwell tunnistati süüdi ja sai eluaegse vangistuse, saadeti karistust kandma aastal A kategooria vangla Long Lartin Worcestershire'is . Teda ei vabastata kunagi.