Kas 'Kadunud tütar' põhineb tõestisündinud lool?
Pildi krediit: Yannis Rakoulidis / Netflix'Kadunud tütar' on psühholoogiline draama, mis jälgib puhkusel viibivat naist, kellele noort ema ja tütart märgates meenub ootamatult tema valus minevik. Leda tunneb sügavat (ja näiliselt hävitavat) süüd oma tütarde hülgamise pärast oma nooremas eas ning ta saadetakse süngele ja emotsionaalsele teekonnale, kui ta kohtab Ninat ja tema tütart Elenat. Asjad lähevad veelgi keerdulikumaks, kui Leda varastab Elena nuku, põhjustades Ninale ja tema perele päevi piinavat lohutamatu lapse pärast.
Lugu on tähelepanuväärne emaduse uurimine, kusjuures suur osa pingetest tuleneb selle kogemuste kujutamisest, millega kahtlemata silmitsi seisavad teatud arv noori emasid pärismaailmas. Kas 'Kadunud tütar' põhineb tõestisündinud lool? Ja kui jah, siis kelle tegelikust kogemusest see tugineb? Uurime välja.
Kas kadunud tütar on tõestisündinud lugu?
Tundub, et 'Kadunud tütar' on osaliselt inspireeritud tõestisündinud loost. Film põhineb Elena Ferrante (pseudonüüm) samanimelisel romaanil (algselt 'La figlia oscura' itaalia keeles). Ferrante on a kurikuulsalt anonüümne ja kõrgelt tunnustatud autor, kes valiti ka TIME 2016. aasta 100 mõjukaima inimese hulka. Raamatu on ekraanile tõlkinud Maggie Gyllenhaal, kes tegi ka oma režissööridebüüdi aju-, emotsionaalse draamaga.
Huvitaval kombel väitis Gyllenhaal, et ta pole ka Ferrante tegeliku identiteedi osas targem ja eeldab ainult, et autor on naine. Režissööriks saanud näitlejanna tundis aga ära Ferrante loomingu tugevuse ja kirjeldas seda nii, nagu räägitaks esimest korda valjuhäälselt tema enda kui ema, armastatu ja naise kogemusest maailmas.
Filmi toores emotsionaalne narratiiv saab kasu ka Gyllenhaali enda kogemustest emana, mis aitab tal oma filmi kaudu väljendada piiritu rõõmu ja ärevuse segaseid tundeid, millega emad silmitsi seisavad. Väidetavalt sai Gyllenhaal oma ema ja venna Jake Gyllenhaali panuse filmi kirjutamise, filmimise ja montaaži etapis. Ta omandas filmiõigused 2018. aastal, kirjutades hoolikalt sõnastatud kirja, ja autor andis talle avalikult loa artiklit The Guardianis, milles Ferrante kirjutas: Gyllenhaal on otsustanud, st anda filmiliku vormi mitte minu, vaid tema maailmakogemusele, alustades 'Kadunud tütrest'.
On selge, et Gyllenhaal teeb loo omaks ja astub mõnes tähelepanuväärses aspektis allikaraamatust eemale. Kuigi raamatu tegevus toimub Itaalias, pidi film algselt olema Maine'i meenutava taustaga. Kui COVID-19 pandeemia tabas ja USA kirdeosas filmimine tundus üha ebatõenäolisem, kirjutas Gyllenhaal Leda ümber turistiks eksootilisele saarele ja filmi võtted toimusid Kreekas.
Eriti tähelepanuväärsed on muudatused lõpuosas ning raamatus ärkab Leda haiglas pärast õnnetusse sattumist. Filmis minestab Leda pärast õnnetust rannas, kus ta ärkab. Nii film kui ka selle allikaraamat tõmbuvad peategelase saatuse osas ebaselguse noodiga, kuid viimases on lõpuread huvitavalt kaunistatud.
Ekraanikohanduses vastab Leda tütre küsimusele, kas temaga on kõik korras: Ei, ma olen tegelikult elus. Raamat lõpeb võrdselt (kui mitte rohkem) mõistatuslikult sellega, et Leda ütleb: ma olen surnud, aga minuga on kõik korras. Huvitav on tõdeda, et hoolimata sellest, et peategelane ütleb lõpuhetkedel näiliselt vastandlikke sõnu, on nende tähendus oma mitmetähenduslikkuses petlikult sarnane. Seega tabab film osavalt raamatu vaimu, vaatamata väga märgatavatele muudatustele.
Lõpuks on ebaselge, kas filmis 'Kadunud tütar' nähtud täpsed sündmused kunagi aset leidsid. Märkimisväärsem on aga see, et film on kindlasti inspireeritud ehtsatest elamustest. Kuigi on raske täpselt kindlaks teha, kui suur osa salapärase Ferrante romaanist põhineb tõsielul, on täiesti selge, et Gyllenhaal on stsenaariumi ja filmi imbunud südamliku realismiga, kasutades oma kogemusi ja nende tõlgendusi.