Kas Apple TV+ on enne tõsist lugu? Kas Eli Adler põhineb tõelisel lastepsühhiaatril?

Apple TV+ psühholoogiline põnevik Sarja 'Enne' peaosas on Billy Crystal, kes kehastab hiljuti leseks jäänud lastepsühhiaatrit Eli Adlerit, kelle elu võtab ootamatu pöörde, kui ta kohtub noore poisiga, kelle nimi on Noah. Sel ajal kui Eli tegeleb endiselt oma naise traagilise surmaga ja tegeleb oma leinaga, mis on võtnud häirivate õudusunenägude vormi, huvitab teda Noa juhtum, mille päritolu on sama salapärane kui tema praegune olukord. Pealtnäha tundub ta probleemse poisina, kellel on raske teistega ühendust saada. Aeglaselt avastab Eli aga hoopis teistsuguse pildi, mis muutub veelgi šokeerivamaks, kui ta avastab sideme, mis tal noore poisiga on. Sarah Thorpi loodud 2024. aasta sari sukeldub sügavale mehe ja poisi psühhiaatriasse. Kuigi loo teatud aspektid muudavad selle uskumatuks, on aegu, mil tegelased ja nende olukorrad tunduvad liigagi reaalsed.

Billy Crystal tuli välja väljamõeldud saate ja tegelase ideega

Nii realistlik kui selle tegelased ka ei tundu, on 'Enne' väljamõeldud lugu, mis seob psühholoogilise põneviku elemendid üleloomulikuga. Loo idee sai alguse Billy Crystali peast, kes mitte ainult ei mängi Eli rolli, vaid tegutseb ka sarja tegevprodutsendina. Rääkides saate algusest, rääkis Crystal projektist, mida ta oli koos Eric Rothiga mitu aastat tagasi arendanud. Duo töötas 100-aastase mehe loo kallal, kes jutustab oma lugu ja kogemusi hooldajale. Kontseptsioon keskendus nendest kogemustest sisse- ja väljapääsule vana mehe vaatenurgast. See pidi olema midagi romantilist ja südantsoojendavat, keskendudes inimesele, kes vaatab tagasi oma elule ja mõtiskleb kõigi asjade üle, mida nad on teinud ja kuidas nad elasid.

Idee kallal töötades mõtles Crystal ühel hetkel, kuidas see lugu töötaks, kui peategelane poleks 100-aastane mees, vaid kaheksa-aastane poiss. See radikaalne muutus tegelase vanuses toimus pärast seda, kui tema lapselaps pöördus Crystali poole kooliprojektiga. Ta pidi raamatuaruande kirjutamiseks valima raamatu, kuid ta tahtis, et see oleks midagi sellist, mida temavanuse raamaturiiulist tavaliselt ei leiaks. Crystal mõtles kohe Morey Bernsteini raamatule 'The Search for Bridey Murphy', millest tehti 1956. aastal film. Siit sai ta teada veel ühest Jim B. Tuckeri raamatust 'Elu enne elu', mis paelus teda samal ajal. istutades idee 100-aastase tegelase asendamisest 8-aastasega.

Kui Crystal seda muudatust Rothiga jagas, hakkasid nad kohe otsima kedagi, kes võiks selle idee edasi arendada. Sarah Thorpi nimi lisati segusse ja ta asus kohe üles ehitama maailmale, mille aluse panid Crystal ja Roth. Ta leiutas Eli Adleri tegelaskuju ja mõtles välja üksikasjaliku taustaloo, eriti kaasates tema naise. Kui Crystal sellest kuulis, meeldis see idee talle nii väga, et ta otsustas selle rolli ise mängida, tuues oma lähenemisega tegelaskujusse sügavust.

Lein ja trauma moodustavad Enne ja Eli Adleri tuuma

Kui Sarah Thorpil paluti arendada lugu 'Enne', teadis ta, et see peab olema midagi sügavalt juurdunud emotsiooni kohta. Eli tegelaskuju meisterdades soovis ta, et publik näeks teda koos oma naise Lynniga, kes on surnud, kuid omab tema üle endiselt mõjuvõimu, kuna nad on üksteisega koos veetnud palju aastaid. Kirjutamisprotsessi ajal julgustati kirjanikke jagama oma kogemusi leina, kaotuse ja traumaga. Thorp soovis, et reaalsus imbuks kõigesse, mida nad saates 'Enne' esitlesid, ja seda sai teha ainult siis, kui anda tegelastele isiklikum puudutus loos, mis kipub võtma üleloomuliku pöörde.

Thorpit ei heidutanud loo jubedad ja õudsed elemendid. Pigem tahtis ta veenduda, et asju ei lisataks ainult šoki teguriks või publiku hirmutamiseks. Iga õudusunenägu ja hirmutav nägemus pidi juurduma tegelaste psüühikas ja emotsioonides ning esindama seda, mida nad tunnevad, isegi kui nad sellest otseselt ei rääkinud. Tema kiituseks tuleb öelda, et Crystal pühendas end oma tegelaskuju nahka pääsemisele. Näitleja, kes on enim tuntud oma komöödiatöö poolest, leidis sellest tegelaskujust midagi värskendavat ja teistsugust ning nii väljakutsuv kui see ka poleks olnud, nimetas ta seda üheks oma elu rahuldustpakkuvamaks kogemuseks. Näitleja pidi rolli mängimiseks kasutama midagi väga teistsugust ja süngemat, kuid vaatamata Eli Adleri väljamõeldud olemusele lisab ta temasse uudishimulikku realismitunnet, mis muudab teda ja tema lugu köitvamaks.