Kas Mustang (2019) põhineb tõestisündinud lool?

'Mustang' järgib lugu Roman Colemanist, kes on olnud 12 aastat vangis oma partneri vägivaldse kallaletungi eest, mille tagajärjel sai ta jäädavalt ajukahjustuse. Pärast psühholoogilist hindamist määratakse Romanile ainulaadne rehabilitatsiooniprogramm – programm, mille raames õpetatakse vangidele metsikuid mustange, et muuta nad enne oksjonile panemist inimeste suhtes vastuvõtlikumaks. Filmi režissöör on Laure de Clermont-Tonnerre ja selles osalevad Matthias Schoenaertsi, Jason Mitchelli, Gideon Adloni, Connie Brittoni ja Bruce Derni talendid.

Filmi realistlik lähenemine vangistusele ja vanglaelule mõjub ühtaegu ehedalt ja õrnalt; see on nii kaugel, et vaatajad tunnevad selgelt iga emotsiooni, mis ekraanil inimese ja looma vahel liigub. Selline seotuse tase tegelaste ja looga tekitab uudishimu selle üle, kas Mustangiga on päriselus seos või mitte. Kui teid huvitab sama, siis siin on kõik, mida peate teadma!

Kas Mustang on tõestisündinud lugu?

Ei, 'Mustang' ei põhine tõestisündinud lool. Režissöör Laure de Clermont-Tonnerre'i kirjutatud rehabilitatsiooniprogramm, mis moodustab loo tuuma, põhineb aga ühel tegelik programm Nevada osariigis Carson Citys. See on maakorralduse büroo ja Nevada parandusosakonna Silver State Industries ühisettevõte. See toimib nii minimaalse turvalisusega kinnipeetavate rehabilitatsioonina kui ka maakorralduse büroole võimalusena tegeleda plahvatusohtliku loodusliku Mustangi populatsiooniga, koolitades ja oksjonil müües.

„[Rehabilitatsiooni]programm on osutunud kõige edukamaks või üheks edukamaks rehabilitatsiooniprogrammiks, pidades silmas seda, et retsidiivsuse protsent on peaaegu olematu. Kuna seal on palju programme – seal on kunstiprogramme, nii palju erinevat tüüpi programme olenevalt rajatisest ja olekust, kus te viibite, kuid just see programm on osutunud väga tõhusaks,” ütles Matthias Schoenaerts võttel intervjuu koos FilmIsNow Movie Bloopers & Extras'iga taastusraviprogrammis, mida juhitakse Carson Citys, Nevadas.

'Mustang' näitab kaunilt paralleele Roman Colemani (Matthias Schoenaerts) ja tema treenitava Mustangi vahel. Mõlemad on vägivaldsed ja ettearvamatud ning on oma vägivaldse olemuse tõttu sisemuses piiratud. Kuid taastusravi kaudu saavad nad mõlemad oma vabaduse välja teenida. Paralleelid ei piirdu siiski sümboolikaga. See, kuidas Matthias Romani kujutab, meenutab tema segavatest sammudest ja reserveeritud kõneviisist kuni sünge näoilmeni publikule väärkoheldud hobust. Romani käitumine muutub järk-järgult, kui ta oma ratsutamislaenguga üha enam suhtleb.

'See on inimene, kes ärkab ellu. Tead, ta oli elus, aga ta oli justkui surnud, ja jah, lühidalt äratab hobune ta ellu. Toob ta tagasi enda juurde, toob ta tagasi teiste [tema ümber] juurde; toob tagasi teadlikkuse, toob tagasi peegelduse. Teate, kõik sellised asjad. Nii et jah, lõpuks on ta kindlasti muutunud inimene,” jätkas Matthias saates intervjuu tema tegelaskuju Romanist ja tema teekonnast kogu filmis 'The Mustang'.

'Mustang' puudutab ka vaimse tervise ja süütunde teemat. Vaatajatele on ilmselge, et hoolimata sellest, mida Roman oli teinud, et õigustada talle määratud karmi karistust, usub ta tõesti, et väärib seda, eelistades jääda üksi, kui riskida teiste turvalisusega enda läheduses viibides. Ja kõik need emotsioonid on Matthias Schoenaertsi poolt meisterlikult eksponeeritud. Ka vanglaelu kujutamise kaudu püüab 'Mustang' muuta vange inimlikuks, mitte ainult Rooma.

Režissöör Laure de Clermont-Tonnerre kasutas filmimiseks Nevada osariigi vanglat vangla ja selle kinnipeetavate Matthiase kõrval. Vangla suleti 2012. aastal ja on sellest ajast peale maha jäetud. Režissöör rääkis samast an intervjuu FilmIsNow Movie Bloopers & Extras. Ta ütles: 'See oli väga väärtuslik, et lugu oleks selles autentses elemendis ja ma tahtsin alati olla selle filmi, Mustangi jaoks aktiivses vanglas. Ja ma tõesti tahtsin selle [rehabilitatsiooni] programmiga selles vanglas tulistada.

Laure de Clermont-Tonnerre lisas: 'Nii algas vestlus näiteks parandusosakonnaga ja lõpuks oli aktiivses vanglas viibimine väga keeruline. Aga neil [Nevada parandusosakonnal]… neil on siin nagu see tühi vangla, mille nad kümme aastat tagasi suleti, ja see oli palju lihtsam ja ka seetõttu, et see on nii autentne, sest tunned, et inimesed olid seal eile. Meile ja näitlejatele oli väga abiks õige tooni seadmine, sest on asju, mida ei saa üles ehitada... atmosfäär, mida see [vangla] hajutab, on jäljendamatu.

Inimese ja looma vaheline side on alati olnud tugev. See, kuidas keegi oma hoolealuse looma kohtleb, peegeldab seda, kes ta inimesena on. 'Mustang' näitab seda omadust nii, et see pole mitte ainult usutav, vaid paneb ka publiku loole ja tegelastele kaasa tundma.