Kes olid William George Heirensi ohvrid? Kas huulepulga tapja on surnud või elus?

Pildi krediit: New York Daily News

Investigation Discovery 'Kuritöö, mida meeles pidada: halvad vanad ajad' jälgib kuritegusid ja kohtuprotsessi sarimõrvar William George Heirensi üle, keda seostati aastatel 1945–1946 Chicagos vähemalt kolme naise mõrvamisega. Politsei pidi tuginege nii kaudsetele tõenditele kui ka väidetavale ülestunnistusele, et ta tunnistada süüdi kõigis kolmes mõrvas. Episood viib vaatajad läbi uurimisprotsessi ja pikki kohtuprotsesse, samuti Williami pika eluea vanglas. Kas soovite tema ohvrite kohta rohkem teada? Uurime siis välja, eks?

Kes olid William George Heirensi ohvrid?

Josephine Alice “Josie” Lunde Ross leiti 5. juunil 1945 oma Chicago kodust surnuna, kaelal oli mitu noahaavu. 43-aastase mehe pea ja kael olid mähitud seelikuga ning väidetavalt olid tema haavad teibitud. kinni. Uurijad ei leidnud tõendeid ühegi väärtusliku eseme varastamise kohta ja ainuke asi, mis kätte saadi, oli tumedate juuste tutt ohvri küüsis. Tunnistajad väitsid, et näevad tumeda kompleksiooniga individuaalset, kes mõrvapaigalt põgenesid ja põgenevad.

Politsei kahtlustas algselt tema kihlatu ja rida endisi poiss-sõpru, kes kõik said kontrolli, kui nende vastav alibis välja registreeriti. Nad väitsid, et Josephine'i tappis sissetungija, kes oli sisenenud tema korterisse sissemurdmise kavatsusega. Ohver aga peatas nad ja ta mõrvas ja põgenes kuriteopaigalt. Juhtum läks peagi külmaks, kuna juhtmeid, kahtlusaluseid või mürahäireid ei teatatud. Juhtum jäi suures osas teatamata ja avalikkuse tähelepanu ei pälvinud enne, kui 6 kuu pärast toimus teine ​​mõrv.

32-aastase Frances Browni mõrv tema Chicago korteris leidis aset 10. detsembril 1945. Francesile avastati kuulihaav pähe ja noa kaelas. Seekord õnnestus politseil leida ülioluline asitõend – korteri välisukse uksepiida peal oli verine sõrmejälgede plekk. See oli üsna sarnane Josephine'i mõrvaga, kus ohvri pea oli seekord rätikutesse mähitud ja väärtasju ei varastatud.

Meedia tekitas juhtumi sensatsiooni pärast, kui avastas a sõnum kirjutatud koos huulepulgaga seinale, mis on mõeldud korrakaitseorganitele; seal oli kirjas: 'Taeva pärast, võtke mind kinni, enne kui ma rohkem tapan, ei suuda ma ennast kontrollida.' Uurijad leidsid kaks tunnistajat: ohvri korteri ööametnik, kes väitis, et oli näinud keskealist närvilist meest liftist väljumas, ja veel ühe isiku, kes teatas kella nelja paiku kuuldavale tulistamist.

Kuna meedia nimetas kurjategijat 'huulepulgatapjaks', sattus kogu Chicago hirmust tingitud meeletusse, kui uurijad kurjategijat otsisid. Ühel hetkel väitis politsei isegi, et kurjategija võib olla ka naine. Huulepulgatapja tabas aga uuesti 1946. aasta esimesel nädalal, pannes toime oma viimase ja kõige jõhkrama mõrva. 7. jaanuari 1946 hommikul teatas James Degnan, et tema 6-aastane tütar Suzanne on kadunud. Väike tüdruk viidi tema perekonna elukoha magamistoast luksuslikus Chicago naabruses.

Uurijad leidsid ohvri magamistoast kortsunud lunaraha, millel nõuti 20 000 dollarit 5- ja 10-dollariliste rahatähtedena ning konkreetsed juhised politseid mitte teavitada. Lunaraha osutus aga pettuseks, kuna lapse surnukeha avastati õhtul umbes 12 tundi pärast tema kadunuks kuulutamist. 6-aastasel lapsel oli pea maha võetud, kusjuures kehaosad olid erinevatesse kanalisatsioonibasseinidesse laiali. Politsei leidis verd ka lähedalasuva korteri keldri pesuruumi kanalisatsioonist. Nad väitsid, et mõrvar tappis tõenäoliselt ja viis lapse sinna, kus tema jäsemed ja pea olid ära lõigatud.

James oli hinnahalduse büroo (OPA) tippjuht, kes arutas sel ajal piimatoodete normeerimise laiendamist. Väidetavalt helistas kurjategija mitu korda Degnani elukohta, nõudes lunaraha. Chicago linnapea Edward Kelly sai mõne päeva jooksul pärast mõrva teate: „Sellega tahan teile öelda, kui kahju mul on, et ma ei saa tema tüdruku asemel ole [sic] Degnanit. Roosevelt ja OPA tegid oma seadused. Miks ma ei peaks ja palju muud?'

Isegi kui uurijad ei ole veel seostanud kuritegu endise kahe mõrvaga, viitasid meediaprotsessid ja avalikud arusaamad selle huulepulgatapja poole. Detektiivid kuulasid üle sadu, koguni 170 inimesele tehti polügraafitestid, paljud arreteeriti kahtlustatuna ja vabastati hiljem, kui nende alibis oli kontrollitud või kui neid mõrvaga seostavaid tõendeid ei leitud.

Kas huulepulga tapja on surnud või elus?

Politsei arreteeris 17-aastase William George Heirensi 26. juunil 1946, süüdistatuna sissemurdmiskatses. Tal oli karistusregister ja ta on varem sissemurdmissüüdistustes süüdi mõistetud ning uurijatele meeldis ta kui 3 mõrva väidetav tapja. Väidetavalt karmi piinamise ja karmi ülekuulamise käigus tunnistas William mõrvad kaudselt, väites, et tapja oli üks George, kelle keskmine nimi oli George.

Politsei leidis ka tõendeid, mis seostasid teda kuriteoga. Kuigi Williami käekirjanäidised ei ühtinud Francese korteri seinale kirjutatuga, teatati, et tema sõrmejäljed leiti väidetavalt Suzanne'i lunarahakirjalt ja verine plekk Francesi uksepiidal. Politsei leidis ka Williami valdusest mitu varastatud esemet sissemurdmiste jadast ning tunnistaja, kes väidetavalt nägi teda mõrvaööl Degnani elukoha poole kõndimas.

1946. aasta septembris tunnistas William avalikul kohtuistungil 3 mõrva üles ja sõlmis kokkuleppe, millega mõisteti talle 3 eluaegset vanglakaristust, mis kandsid järge. William aga loobus oma ülestunnistusest, väites, et tema kaitsja ja prokuröri advokaat sundisid teda väidetavalt kokkuleppeleppele. Esmalt vangistati Stateville'i vanglas Illinoisi osariigis Jolietis, Williamist sai esimene süüdimõistetu, kes teenis nelja-aastase kolledži kraadi.

1966. aastal alustas ta teist eluaegset vanglakaristust pärast Suzanne'i mõrvast vabastamist. Ta juhtis erinevaid haridusreforme Viini paranduskeskuses, kuhu ta viidi üle 1975. aastal. 1998. aastal taotles ta viimist Dixoni paranduskeskuse minimaalse turvalisusega vanglasse Dixonis, Illinoisis, kus ta elas haiglapalatis. Selleks ajaks põdes ta diabeeti ning tal oli piiratud nägemine ja jalad paistes, mistõttu hakkas ta ratastooli kasutama.

Williami korduvad üleskutsed armuandmist võita lükati tagasi. Tema viimane tingimisi vabastamine toimus 2007. aasta juunis, kui ühehäälselt otsustati ta vanglas jätmise poolt. 26. veebruaril 2012 kannatas William raskete tüsistuste all, mis tekkisid tema kõrge diabeedi tõttu. Ta viidi koheselt Illinoisi ülikooli meditsiinikeskusesse, kuid tüsistused osutusid saatuslikuks. 83-aastasena suri ta 5. märtsil 2012, tehes temast Chicagos pikima karistuse kandnud süüdimõistetu.