Arvustus: '19-2', politseidraama Acorni televisioonis, on aeglane põlemine

Vaatama 19-2 tuleb meelde tuletada, et politseidraama tempo tegemiseks on rohkem kui üks viis. See Kanada sari, mis muutub esmaspäevast voogedastusteenuses Acorn kättesaadavaks, on aeglane ja selle tempo pole ainus asi, mis eirab ootusi.

Nüüd Kanadas kolmandale hooajale suunduvas saates on kuritegusid, kuid see puudutab politseinikke, eriti Ben Chartieri (Jared Keeso) ja Nick Barronit (Adrian Holmes). Need kaks on Montreali politseijaoskonnas vastumeelsed partnerid, pealkiri viitab nende meeskonna auto numbrile. Vastumeelsus pärineb peaaegu täielikult Nickilt, kes on alates tema eelmisest partnerist tööl maha löömisest olnud süütundest ja vihast haaratud niivõrd, et lihtne naudingute vahetamine on talle üle jõu käiv. Pulkadest uustulnajal Benil on oma tagalugu, mis kerkib esile aeglasemalt.

Oleme muidugi näinud partnereid, kes varem läbi ei saa, kuid tavade järgi eeldame, et nad on filmi lõpuks või esimese episoodi jooksul täielikult seotud. Mitte siin. Detente tuleb aeglaselt ja mitte kergelt.

See paneb näitlejate õlgadele suure vastutuse ja Hr Holmes ja hr Keeso töötage torkivat dünaamikat nutikalt. Nad peavad seda tegema, sest siinsed kirjanikud (saade põhineb Prantsuse-Kanada sarjal) ei kasuta tulistamist ja tagaajamist iga 10 minuti järel, nagu mõned protseduurid teevad. 19-2-s on suuri kuritegusid, kuid väiksemaid kuritegusid on palju rohkem, nagu päriselus. Kodutüli kõne. Mees kurdab, et kellegi teise auto blokeerib tema sõiduteed. Liiga kärarikkaks läinud sünnipäevapidu. Mees istub alasti mündipesus.

Ja nagu päriselus, võib mõni neist aiasordikõnedest muutuda suuremaks probleemiks. 19-2-s on troope – politseižanr on liiga rahvarohke, et seda ei oleks –, kuid kirjutis on ülev, muutes iga episoodi omamoodi toonpoeemiks, killuks linna- ja politseielust, mida hoolikalt jälgitakse. Sari järgib selliste saadete nagu The Wire traditsioone, kujutades korrakaitsjaid teistest vähem räigelt ja vähem lärmakalt ning seega ka täpsemalt.