Kui teil pole veel piisavalt 1980ndate nostalgiat – see on suur, kui neile, kes tänapäeval palju televiisorit vaatavad –, siis Netflixi Võõrad asjad on maitsev reis tagasi sellesse kümnendisse ja õõvastavuse kunst ilma liigseteta.
PiltKrediit...Netflix
See kaheksaosaline sari, üleloomulik mõistatus, mille tegevus toimub 1983. aastal Indianas, segab maavälise ET nooruslikku imestust Poltergeisti – kaks 1982. aasta suurimat kassahitti – selgroogu kipitavate omadustega, et rääkida kadunud lapsest lõnga. .
Et te ET-võrdlusest ilma ei jääks, algab lugu jalgrattasõiduga: Young Will Byers (Noah Schnapp) suundub pimedas koju pärast pikka Dungeons & Dragonsi mängu kolme sõbraga, kui ta kohtab midagi kurjakuulutavat ja peagi kogu linn. Hawkins, India, otsib teda. Kas lähedal asuval Ameerika Ühendriikide energeetikaministeeriumi salalaboril on kadumisega midagi pistmist? Arvesta sellega.
Vennad Matt ja Ross Duffer, kes lõid seriaali ja lihvisid oma oskusi meeltesaates Fox Wayward Pines, tõestavad, et on osavad austusavalduses. Heliriba – Clashi „What I Stay or Should I Go“ mängib korduvat rolli – kõditab kõigi 80ndatel noorte ajurakke, kuid see on sedalaadi projekti lihtne osa. Harder püüab tabada teise ajastu tooni. Ka Dufferid saavad sellega üsna hästi hakkama tänu peenele vaoshoitusele, mis tänapäeval tundub üha enam kadunud kunst. Siin on paar head põrutust, kuid enamasti on kannatlikkust.
Ükski neist ei töötaks ilma kindla näitlejatööta ja seda on sarjas külluses. Winona Ryder on kadunud poisi emana sobivalt ärev ja kõhn ning David Harbour teeb kohaliku politseiülemana tugevat tööd, kelle tagalugu annab Willi kadumisele tema jaoks erilist kõlapinda.
Kõige paremad on aga lapsnäitlejad: Finn Wolfhard, Caleb McLaughlin ja Gaten Matarazzo kui Willi kolm sõpra ning eriti Millie Bobby Brown kui salapärane noor tüdruk, kes realiseerub eikuskilt, kui Willi otsimine hoogustub. Laste amatöörtöö võib tappa saate, mis püüab olla sama peen kui see. Need noored esinejad on oma ülesannete kõrgusel.
Stranger Things tuletab meelde ka teise 1980. aastate filmi tunnet, Rob Reineri filmi Stand by Me, mis on Stephen Kingi loo adaptsioon. Väärib märkimist, et see lugu, milles poisid otsisid surnukeha, toimus 1950. aastatel. Kuigi 1980. aastad on praegu moes – täismaja taaselustamine, hiljutine onu Bucki taaskülastus jne –, ei tähenda nostalgia õige ärakasutamine tegelikult konkreetse kümnendi mälestust esile kutsumist. See on selle ajatu hetke leidmine, mil kõik tundus ahvatlev, hirmus uus.