Tyler Perry peab pärast kuberneripreemia saamist ergutava Emmy-kõne

Auhind ajendas südamlikku isiklikku lugu Perry vanaema valmistatud lapitekist ja selle sümboolsest resonantsist mustanahaliste ameeriklaste kogemustega.

Tyler Perryt autasustati pühapäeva õhtul Emmyde jagamisel Teleakadeemia ühe suurima autasuga, Governors Awardiga, mis on antud ühele isikule, projektile või üksusele erakordse või kumulatiivse saavutuse eest – tegelikult elutööauhind Perryle. Varasemate võitjate hulka kuuluvad Star Trek, American Idol, Jerry Lewis ja PBS.

Oma vastuvõtukõnes rääkis ta emotsionaalse loo vanaema kingitud lapitekist ja viisidest, kuidas see oli tema enda elu ja laiema Aafrika-Ameerika kogemuse sümboliks.

Siin on tema kõne ärakiri:

TYLER PERRY: Tahan öelda väga erilise tänu televisiooniakadeemiale. Kuberneride nõukogusse Kim Coleman, Ari Emanuel, Matt Johnson. Kõigile Tyler Perry Studios ja minu sihtasutuses. See on hämmastav. Ma ei oodanud, et tunnen seda nii.

Umbes 19-aastaselt lahkusin kodust ja vanaemast. Ta kinkis mulle enda tehtud lapiteki. Ja see tekk oli midagi, millest ma tegelikult ei hoolinud. Sellel olid kõik need erinevad värvid ja erinevad laigud sees. Ja mul oli selle pärast päris piinlik. Mul polnud sellel üldse väärtust. Kui koer märjaks sai, kuivatasin ta sellega ära. Kui mul oli vaja autol õli vahetada, panin selle maa peale. Mul polnud selle teki vastu mingit austust.

Palju aastaid hiljem, kui kõndisin mööda ühest neist uhketest antiigipoest, kuhu lõpuks sisse võisin minna ja ostlema minna, nägin aknal tekki, mis nägi välja täpselt samasugune, nagu ta mulle kinkis. Ja kui ma poes mõtlen, kus see tekk oli, astus minu juurde teenindaja, kes ütles: 'Las ma räägin teile sellest tekist.'

Selle valmistas Aafrika ameeriklanna, kes oli endine ori. Ja iga plaaster tekil, mille ta oli sisse pannud, esindas osa tema elust. Üks osa oli kleidist, mida ta kandis, kui sai teada, et on vaba. Teine osa oli tema pulmakleidist, kui ta luuda hüppas.

Ja seda lugu kuuldes hakkas mul nii piinlik. Siin ma olin, inimene, kes tunnen uhkust meie pärandi ja kultuuri tähistamise üle, ja ma ei tundnud isegi oma vanaema teki väärtust. Ma loobusin tema tööst ja tema loost, sest see ei näinud välja selline, nagu ma arvasin, et see peaks olema. Nüüd, olenemata sellest, kas me teame seda või mitte, õmbleme me kõik oma mõtete ja käitumise, kogemuste ja mälestustega vatitekke.

Nagu mu enda tekis, üks mu mälestusi, kui olin umbes 10-aastane, mäletan isa ukse taga seismas. Ja ma mõtlesin, miks ta seal nii kaua seisis. Ta oli pettunud ja ta läks minema. Ja ma küsisin emalt, mis toimub. Ta ütles, et ta oli terve nädala töötanud ja ta ootas, et mees tuleks ja maksaks, kuid ta ei teinud seda kunagi. Neil oli tol ajal raha vaja.

Ja ma ütlen teile, et ta oli nii pettunud, et pöördus minu poole ja ütles: „Ära seisa kunagi ukse taga ja oota, et valged inimesed sinu heaks midagi ei teeks. Mu ema ei olnud rassist. Kuid oma tekis ei kujutanud ta ette maailma, kus tema poeg kedagi ukse taga ei ootaks.

Ta ei kujutanud oma tekis ette, et ma ehitan endale ise ukse ja hoian seda ust lahti tuhandetele inimestele. Mu ema tekis ei kujutanud ta ette, et ma omaksin maad, mis oli kunagi Konföderatsiooni sõjaväebaas, kus Konföderatsiooni sõdurid kavandasid ja kavandasid, kuidas mustanahalisi orjastada.

Ja nüüd, sellel maal, tulevad mustanahalised, valged, geid, heterod, lesbid, transseksuaalid, endised miinused, ladina, aasialased, kõik kokku ja töötame. Kõik tulevad kokku, et lisada tekile plaastreid, mis on võimalikult mitmekesised, mitmekesisus oma parimal kujul. Seisan täna siin, et tänada kõiki inimesi, kes tähistavad ja teavad iga plaastri ja iga loo ja iga värvi väärtust, millest koosneb see tekk, mis on meie äri, see tekk, mis on meie elu. See tekk, mis on Ameerika. Sest minu vanaema tekis polnud plaastreid, mis televisioonis mustanahalisi oleks kujutanud.

Aga minu lapitekis tähistab teleakadeemia tema lapselast. Tänan teid selle eest. Jumal õnnistagu sind. Aitäh.