Kes olid Dorothea Puente ohvrid? Kuidas ja millal Dorothea Puente suri?

Surmamaja perenaiseks tituleeritud Dorothea Puente oli kurikuulus ja hirmuäratav sarimõrvar, kes peitis end kuuleka ja hooliva vanaproua varjus. Puente pidas puuetega inimeste ja vanurite pansionaati. Ta tõi nad sisse, lubades neile süüa, majutust ja hooldust ning seejärel lõksus nad omaenda surmamajja, kui röövis neilt sotsiaalkindlustuskontrolli ja käis läbi nende posti. Uurimine Discovery 'Võõras minu kodus: õuduste maja' kirjeldab Puente külmaverelisi mõrvu ja sellele järgnenud uurimist, mille tulemusel ta tabati. Kas soovite teada, kes olid Puente ohvrid ja kuidas sarimõrvar leidis oma surma? Oleme teid kaitsnud.

Kes olid Dorothea Puente ohvrid?

Dorothea Puente hirmuvalitsus sai alguse 1982. aastal, kui tema sõber Ruth Monroe leiti surnuna Puente tol ajal tegutsenud pansionaadist. Ruth ei olnud ainult Puente sõber, vaid oli ka tema äripartner ja oli tema juurde elama kolinud vaid kolm nädalat enne mõrva. Politsei leidis Ruthi tema toast ja lahkamisel tehti kindlaks, et ta suri kodeiini ja atsetaminofeeni üledoosi tagajärjel. Politsei kahtlustas algselt roppu, kuid Puente kinnitas võimudele, et Ruth oli depressioonis ja sooritas enesetapu.

Vahetult pärast Ruthi mõrva arreteeriti Puente, süüdistatuna pensionäride uimastamises ning neilt raha ja hüvitiste tšekkide röövimises. Süüdistustes süüdi mõistetud Puente veetis kolm aastat vanglas, mille jooksul ta kirjutas pidevalt kirju oma kirjasõbrale Everson Gillmouthile. 1985. aastal vabastati Puente vanglast ja Gillmouth kolis Californiasse, et temaga abielluda, kuid nad ei jõudnud kunagi sõlme.

1. jaanuaril 1986 leiti Gillmouthi surnukeha Sacramento jõe lähedalt. Tema surnukeha pandi puidust kirstulaadsesse kasti ja visati jõesängi, kust kalur selle hiljem avastas. Politsei sattus uurimise käigus kokku Ismael Floreziga, kes väitis, et Puente palus tal 1985. aasta novembris sellise kasti teha, väites, et seda kasutatakse juhuslike esemete, näiteks raamatute, hoidmiseks. Gillmouthi perekond ei teadnud isegi tema surmast, sest Puente saatis neile pidevalt kirju ja kasseeris pensioniraha, kuni kolm aastat pärast tema surma tuvastati tema surnukeha.

Nende kolme aasta jooksul pidas Puente pansionaadi, kus ta kohtus 1987. aasta oktoobris kadunuks jäänud armee veteraniga Dorothy Milleriga, keda ei leitud kunagi. Sellest ajast peale olid kõik Puente ohvrid tema pansionaadi üürnikud. 1988. aasta aprillis jäi Benjamin Fink kadunuks ja üürnik ütles politseile, et teda nähti viimati koos Puentega. Leona Carpenter suri 1987. aastal narkootikumide üledoosi, kuigi politseil oli raske uskuda, et ta ise üledoosi võttis, kuna ta oli väga haige ja voodihaige. Tema järgmine ohver Bert Montoya jäi kadunuks 1988. aastal. Montoya põdes skisofreeniat ja tal käis sageli sotsiaaltöötaja. Sotsiaaltöötaja ütles politseile, et alates kadumisest on Puente välja mõelnud erinevaid ettekäändeid, miks Montoya kohal polnud.

Pildi krediit: Vokaal

' data-medium-file='https://thecinemaholic.com/wp-content/uploads/2021/04/5f233bcd81f54e001deba980.png?w=300' data-large-file='https://thecinemaholic.com/wp -content/uploads/2021/04/5f233bcd81f54e001deba980.png?w=720' class='size-full wp-image-383991' src='https://thecinemaholic.com/wp-content/uploads/2/40 5f233bcd81f54e001deba980.png' alt='' sizes='(maksimaalne laius: 720 pikslit) 100vw, 720px' />

Pildi krediit: Vokaal

Montoya kadumine äratas politseis kahtlusi. Nad jõudsid Puente pansionaati ja küsitlesid teda enne ruumide läbiotsimist. Läbiotsimisel sattusid nad maja tagahoovis rikutud pinnasele. Puente, kes polnud veel kahtlustatav, küsis seejärel politseilt, kas ta võiks välja astuda kohvi jooma. Kui Puente väljas oli, kaevas politsei tema tagahoovi üles ja avastas seitse surnukeha, mis olid maasse maetud. Nende hulgas olid Betty Palmer, James Gallop ja Vera Faye Martin, kõik Puente üürnikud.

Kuidas Dorothea Puente suri?

Kui Puente oli kindel, et politsei on tema tabamisele lähedal, küsis ta politseinikult, kas ta võiks välja astuda kohvi jooma. Kuna ta ei olnud siis kahtlustatav, kohustasid võimud ja Puente põgenes Los Angelesse. Los Angeleses leidis Puente baarist eaka inimese ja sai temaga tuttavaks. Ka see inimene oli pensionär ja võib-olla tahtis Puente oma vanade viiside juurde tagasi pöörduda. Ometi tundis eakas mees Puente õnne korral ära teleuudistest, mida üleriigiline televisioon edastas. Seejärel suutis ta ühendust võtta võimudega, kes tulid kohe kohale ja võtsid naise kinni.

Puente kohtuprotsess algas 1992. aasta oktoobris Californias Monterey maakonnas. Kogu kohtuprotsessi vältel jäi Puente oma süütuks ja ei tunnistanud end süüdi, väites, et kõik tema ohvrid surid loomulikul põhjusel. Tema kaitse kutsus kohale mitu tunnistajat, kes andsid tunnistusi Puente poolt ja ütlesid kohtule, et ta on hooliv ja aitas sageli vanureid, puuetega inimesi ja abivajajaid. Kohtuprotsessi kulgemiseks kulus aasta ja lõpuks mõisteti Puente süüdi esimese astme mõrvas Dorothy Milleri ja Benjamin Finki kohtuasjas ning teise astme mõrvas Leona Carpenteri juhtumis. Teda ei mõistetud kunagi teistes mõrvades süüdi, kuna žürii ei jõudnud ühehäälsele otsusele.

Kohtuistungil riputati vandekohus eluaegseks vangistuseks kella 7–5. Kohtunik nimetas seda väärkohtupidamiseks ja mõistis Puente osariigi seaduste kohaselt eluks ajaks vangi, ilma võimaluseta tingimisi vabastada. Ta veetis ülejäänud elu Californias Madera maakonnas Chowchillas Kesk-California naistekeskuses. 2004. aastal mainis Puente Shane Bugbee raamatus 'Cooking With A Serial Killer', mis tulenes Shane'i ulatuslikest intervjuudest temaga. Raamat sisaldas nii toiduvalmistamise retsepte kui ka Shane'ile vanglast saadetud kunsti. 27. märtsil 2011 heitis Dorothea Puente (tol ajal 82-aastane) loomulikel põhjustel hinge. Ta jäi vangi ja säilitas oma süütuse kuni oma viimase päevani maa peal.