Midagi melanhoolset on John Milneris, kahekümne üheaastases hot rod'i juhis, kes endiselt teismeliste juures ripub. Kas ta ei saa lahti lasta sellest, mis ta oli, või on kogu tema olemus seotud nende teismelistega, kes ta oli? Usun, et John ja Carol on hingesugulased, kes kohtuvad oma elus valel ajal.Kümme aastat hiljemkui naine on kahekümne neli ja tema kolmkümmend üks, ei huvita see kedagi. Aga siin nad tahaksid. Mis sa arvad, kui palju kuupäevi ta auto surnuaeda viis? Le Mat oleks pidanud olema Oscar nimetatud. Paar aastat hiljem teadmine, et ta on surnud, jälitab mind järgnevatel vaatamistel.
Kaunilt valatud, kui kole pardipoeg, neljateistkümneaastane, Johnile kukkus, oli tema esitus armas, laps on teismelise otsas ja tegutseb, nagu ta arvab, et peaks. Alles siis, kui tema ja John ühendavad, räägivad, on ta ise ja tema valvur läheb alla. Nagu Le Mat, oleks ka tema pidanud kandideerima.
Grupis olev geek, kandiline pulk üritab ümmargusesse auku mahtuda. Ometi õnnestub tal olla Debbie kangelane, kes suudleb kõvade tüüpide ees, ajab nad märjukese alla, kaelus metsas, kaotab Steve'i auto, võitleb ja tunnistab lõpuks tõde oma paljude valede kohta. Ja suureks üllatuseks meeldib ta talle. Nii ka meie.
Need neli näitlejat on filmi süda ja hing, nii head kui Dreyfuss, Howard, Williams ja Ford, need on need, millest me tõeliselt hoolime.
Kuigi ma arvan, et tema töö lavastajana oli pigem nurkade ja kaadrite valimine kui näitlejate suunamine, ei saa eitada, et ta lõi filmi, ta valis selle, töötas järeltootmises. See on tema film.
Millest alustada? Need kaadrid kesklinnast tiirutavatest helkivatest autodest, Mel ’söögikohast, humalast, mis sobivad ideaalselt, lähevad Laurie tantsides nutma, suurepärane kõnn läbi autosurnuaia ja see vaatepilt koidikul, võistlus. Lihtsalt parim, mida ma sel aastal nägin.