12 parimat Taani filmi läbi aegade

Taanil on kinoga rikkalik ja mitmekesine ajalugu, mida teiste riikide sõiduhindade kasuks eelistatakse sageli tähelepanuta jätta. Taanlased armusid kinosse selle algusest peale. Esimene Taanis toodetud film ilmus 1897. aastal ja esimese stuudio asutas juba 1906. aastal Ole Olsen. Taani filmitegijaid ja näitlejaid on alati hinnatud alates Asta Nielseni ja Benjamin Christenseni peast kuni Carl Dreyerini ja seejärel Lars von Trieri ja Mads Mikkelseni paljude teiste valgustite seas.

Taani kino puhul on täiesti põnev aspekt see, et sellised loomingulised ettevõtmised on vendluse vaimus nii armastatud ja vaimustatud, et enamikku nende filmidest rahastatakse riiklikult. Taani kino ideaalid põhinevad vabadusel ja koostööl, mis imbub nende tähistatud teostesse. Erilist tähelepanu tuleb pöörata Taani Filmi Instituudile, mis on riiklik filmiagentuur, mis aitab kaasa Taani filminduse suurepäraste standardite järgimisele. Siin on nimekiri Taani peamistest filmidest, mis loodetavasti levitavad nende mõju laiemale publikule ja austavad Taani kinogeeniuse takistamatut vaimu. Mõned neist parimatest Taani filmidest leiate Netflixist, Hulust või Amazon Prime'ist.

12. Avatud südamed (2002)



Susanne Bieri kinematograafiline võidukäik on kahe paari, Marie-Nielsi ja Joachim-Cecilie, elus, kelle elu põimub katastroofilise mõjuga. Kirjanik Anders Thomas Jensen on oma sagedase kaastöötaja Bieriga oma mängu tipus. Tema tundlik stsenaarium hoiab osavalt tegelaste ängi ja ausust ning laiemalt ka meie neetide tähelepanu. Nelja saate (Paprika Steen, Sonja Richter, Nikolaj Lie Kaas ja Mads Mikkelsen) südantlõhestavate etteastetega ning „Dogme 95” struktuuri otseste ja minimalistlike meetoditega on „Elsker dig for evigt” (selle algupärane taanikeelne nimi) ) on vaieldamatu emotsionaalne tuur.

11. Tõukuritriloogia (1996–2005)

Küps, takistamatu Taani kuritegeliku maailma kujutamine. Sujuv koreograafia, mis sulandub pimedasse ja sõmerasse teemasse. Terav kujutamine narkootikumidega seotud kaosest ja kahjust, välja arvatud üksnes sõltuvus. Heauskse esineja karjääri alustamise eest vastutav sari. Kolmeosaline sari, kus filmid on üksteisest sõltumatud ja räägivad siiski kaasahaaravat lugu, mis seob neid kõiki. Sari, mis oma erinevate peategelaste kaudu tõestab, kui hägused on hea ja halva perspektiivid nii pimedas maailmas kui Kopenhaageni allilm.

Igaüks oleks mõjuva põhjusega šokeeritud, kui leiaks, et jäljendamatu Nicolas Winding Refni triloogia “Pusher” täidab kõik ülaltoodud kriteeriumid suurepäraselt. Hämmastaval kombel oli ‘Pusher’ nii Refni režissööridebüüt kui ka teatud Mads Mikkelseni näitlejakarjääri algus. See triloogia on väga kõrge punkt kuritegeliku kultuuri kujutamisel ja üks Taani parimatest filmidest.

10. Idioodid (1998)

‘Idioodid’ (‘Idioterne’) on filmimeister Lars von Trieri tuntud triloogias Kuldne süda teine ​​film. Eelnes ‘Lainete murdmine’ ja järgnes ‘Tantsija pimedas’; mõlemad omaette hämmastavad filmid; see vastuoluliselt selgesõnaline film järgib täiuseni ka von Trieri enda levitatud ‘Dogme 95’ tehnikat. Selles mässumeelses filmis on ohjeldamatu rühm uurinud oma „sisemist idiooti”, kui nad kavatsevad tegutseda tahtlikult vaimupuudega. Nad vaidlustavad otsekoheselt asutamise tavad, mis lõpeb kaootilise, kuid lõppkokkuvõttes rahuldava järeldusega.

9. Pelle vallutaja (1987)

Algupärases taani keeles ‘Pelle Erobreren’ pälvis see filmilõik filmi väljaandmise ajal arvukalt tunnustusi. Kuid see Bille Augusti meistriteos on palju enamat kui selle auhinnad, mis kujutab puudutavaid isa-poja suhteid raskuste ees.

Film näitab hoolikat teekonda soovimatule Taani maale, mille viisid kaks Rootsi sisserändajat, Lasse (Max von Sydow) ja tema poeg, samanimeline Pelle (Pelle Hvenegaard). Peaosatäitjad on vapustavalt täpsed. Eriti kiideti von Sydowi esinemist, kuna ta tõi välja nii paatos kui ka lootuse raskes olukorras. Film pälvis Taanis teise järjestikuse parima võõrkeelse filmi Oscari auhinna. Samuti võitis see Cannes'is Palme d'Ori ja pälvis Oscarite nominatsiooni von Sydowi kui parima näitleja nominatsiooni.

8. Pink (2000)

Per Fly on oma filmograafia kaudu näidanud, et on juurdunud kodumaa Taani karmisse sotsiaalsesse reaalsusse. Esimene märkimisväärne projekt, mille ta ette võttis, oli isetehtud Taani triloogia. Kolm filmi keskendusid selle kolmele erinevale ühiskonnaklassile - alamale, kõrgemale ja keskmisele klassile. Neist esimene oli ‘The Bench’ (‘Bænken’) ja see oli Fly’i nõtke režissööridebüüd.

Jesper Christensen on tähelepanuväärne peategelasena Kaj, kelle ainus huvi on end sarnaselt mõtlevate eksinud hingedega avalikus pingis purju juua. Kuid tema elu muutub drastiliselt, kui üksikema kolib naabruskonda. Sellest tulenevalt satub ta kahtluse alla oma elustiili ja hävitavat olevikku, otsides selget mõju.

7. Öine vaht (1994)

Režissöör Ole Bornedal pakkus Taani publikule 1994. aastal valminud põnevusfilmi “Öine vaht” näol hädavajalikku värsket õhku. Taani kino levis sombuste sõjadraamade või sotsiaalsete mahhinatsioonide ja ebaõiglusega, seetõttu osutus ‘Nattevagten’ (algupärases taani keeles) üsna märkimisväärseks.

See keskendub õigusteaduse eriala üliõpilasele Martinile (Nikolaj Coster-Waldau), kes asub surnukuuris ööseks valvurina. Seal viibimise ajal tegutseb Kopenhaagenis sarimõrvar, kellel on kalduvus oma ohvrite peade skalpimiseks. Martin satub tahtmatult mõrtsukajahiga, kellel on Martini öises töökohas kummalisi tegevusi. See on sobivalt ärritunud subjekti pingeline kohtlemine ja Ulf Pilgaard väärib mõrvari tabamiseks otsustanud detektiivina erilist mainimist.

6. Kuninga mäng (2004)

Taani pealkirjas ‘Kongekabale’ on see pingeline poliitiline põnevik endise valitsuse pressiesindaja Niels Krause Krjæri samanimelise raamatu hüpnotiseeriv töötlus. Krjæri poliitiline sugupuu annab loole kindla paralleelsuse, hoolimata sellest, et tegemist on väljamõeldud narratiiviga.

Filmis mängib Anders W. Berthelsen kompromissitu reporter Ulrik Torpina, kes ei jäta ühtegi kivi proovile Taani parlamendivalimiste taga olnud vandenõu paljastamiseks. Søren Pilmark on täiesti veenev kui vandenõu meeletu ja halastamatu juhtmõte Erik Dreyer, kes on valmis tegema kõike, et olla järgmine Taani peaminister. Hoolimata liialdamise ootusest on filmil hea oma plahvatusohtlikku plaati oskuslikult esitada.

5. itaalia keel algajatele (2000)

Paljud selles nimekirjas olevatest filmidest on kinni pidanud liikumise ‘Dogme 95’ rangetest, kuid orgaanilistest põhimõtetest. Rõhk on kohati peaaegu möödapääsmatu ja see on tõestus selle kohta, kui mõjukas von Trieri ja Vinterbergi metoodika on endiselt alles. Filmi ‘Dogme 95’ seostatakse aga tavaliselt tõsise, peaaegu et kole kinoga. Lone Scherfigi ’Italiensk for begyndere’ on märkimisväärne erand. See järgib ka ‘Dogme 95’, kuid on romantiline komöödia.

Scherfig oli kohandanud Iiri kirjaniku Maeve Binchy romaani ‘Õhtutund’ südantsoojendava süžee. Teiste seas on ühendatud pastori Andrease (Anders W. Berthelsen), Olympia (Anette Støvelbæk) ja Kareni (Ann Jørgensen) ühendatud lood, mis näitavad meeldivalt segavat tegelaskuju, kes võitleb kaotuse, sõprussidemete loomise ja aplombiga elu äratamise üle. ‘Italiensk for begyndere’ kuulub oma klassi ainulaadse kujutamise tõttu, mis on oma žanris üsna haruldane.

4. Jaht (2012)

Thomas Vinterberg hiilgab endast filmis „Jagten” („Jaht”), mis kujutab populaarse lasteaiaõpetajat (Mads Mikkelsen), keda on süüdistatud pedofiilias, kui tema elu on pea peale pööratud.

Filmi hoiak aitab mõista, kuidas ühiskond võtab kiiresti vastu etteheidetavaid süüdistusi nende nimiväärtuses ja kuidas saab elu mõjutada, kui selliste süüdistustega valesti tegeletakse.

Mikkelsen tegutseb selles vapras filmis enneolematul tasemel, seda toetavad osavalt Alexandra Rapaport ja Thomas Bo Larsen. Tema sümpaatne esitus juhatab suurepäraselt esile teravalt rasked küsimused ja Vinterberg teeb suurepärast tööd, tasakaalustades oma delikaatse teema kaht väga ebastabiilset külge.

3. Pärast pulmi (2006)

‘Pärast pulmi’ (Taani originaalis ‘Efter brylluppet’) on Susanne Bieri hoolikalt kujundatud suhe, pühendumus, heategevus ja kaastunne. Mads Mikkelsen on särava ansambli peamiseks atraktsiooniks, kes puhub sellele kosutavale draamale elu sisse.

Mikkelsen mängib Jacobina, India lastekodu juhina, kus ta on sõlminud erilise sideme ühe noore süüdistuse Pramodiga (Neeral Mulchandani). Kahaneva rahanduse tõttu peab Jacob sõitma Kopenhaagenisse, et võtta vastu rahastaja (Rolf Lassgård) annetus, kuna ta soovib Jacobiga isiklikult kohtuda. See kummaline ettepanek annab tooni järgnevatele jahmatavatele ilmutustele, kusjuures hästi joonistatud tegelased joonistavad asjatundlikult meie emotsionaalset investeeringut. Ikka ja jälle on Bier näidanud oma vilumuset inimeste emotsioonide käsitlemisel väljakutsetel ja sumedatel aegadel ning ‘Efter brylluppet’ on särav näide.

2. Sõna (1955)

Carl Theodor Dreyerit peetakse ülimalt põhjendatult üheks absoluutselt parimaks režissööriks, mida maailmakino pakub. Tema filmidel oli nende jaoks realism erinevalt ühestki teisest ning rõhuasetus elavale ja kustutamatule kujundile andis filmis parima filmi. „Ordet” („Sõna”) on vaieldamatult parim töö, mis ta kunagi teinud on.

Religioonil on selles vaikselt puudutavas ja sünges draamas otsustav roll. Selle keskmes on Taani maapiirkond 1925. aastal, kus osalevad patriarh Morten Borgen (Henrik Malberg), tema kolm poega Mikkel (Emil Hass Christensen), Johannes (Preben Rye) ja Anders (Cay Kristiansen) ning Mikkeli naine Inger (Birgitte Federspiel). .

Morteni ja kohaliku rätsepa Peter (Ejner Federspiel) vahel toimub usuline kokkupõrge nende laste (Anders ja Anne, keda mängib Gerda Nielsen) abiellumise soovi tõttu. Hämmastavad sündmused, mis seejärel tõusevad Borgenite perekonna kohale, rõhutavad filmi rõhuasetust usule ja usule. ‘Ordet’ on Dreyeri emotsioonide meistriteos, mille tundliku teema käsitlemine on erakordne.

1. Tähistamine (1998)

Thomas Vinterberg on ennast põhjalikult sisse seadnud Taani kui mitte kogu maailma tänapäevaste suurte autoreidena. Teel oma filmikunsti sellise väljateenitud tunnustuse juurde tuli ‘Festen’ (‘Pidustus’) oma esimese suurema õnnestumise näol.

Keskmiselt keskklassi perekonna patriarhi (Henning Moretzen) sünnipäeva tähistamise keskel paljastab film keskklassi tüüpilist mürgisust ja torkab valeloori, mille all see eksisteerib. Pere vanem poeg Christian (Ulrich Thomsen) juhatab teed lausa laastavate paljastustega pealtnäha austatud pere ahistatud mineviku kohta.

Vinterberg oli koos Lars von Trieriga teerajajaks liikumisele ‘Dogme 95’, kusjuures selle esimene eksponent oli Festen. Selle minimalistlik, kuid sügavalt mõjus süžee annab suurepäraselt liikumise hõredusele ja tuginemisele vana kooli näitlemisele ja lavastajate võimekusele.

Copyright © Kõik Õigused Kaitstud | cm-ob.pt