Erineva mehe lõpp, selgitatud: mida tähendab Edwardi naeratus?

Aaron Schimbergi lavastatud 'Teine mees' algab mehega nimega Edward, kellel on haruldane geneetiline haigus, mida nimetatakse neurofibromatoosiks, mis põhjustab näo moonutusi. Näitlejaks pürgiv Edward üritab oma elus kannapöördeid teha, kuid tundub, et miski ei õnnestu. Ja siis kohtub ta Ingridiga, kauni näitekirjanikuga, kes ulatab sõbrakäe, mis Edwardi arvates võiks muutuda millekski enamaks, kui ta vaid normaalne välja näeks. Seega, kui talle räägitakse eksperimentaalsest protseduurist, otsustab ta sellega edasi minna. Pärast a hirmutav muundumisel muutub Edward normaalseks, kuid sellega algab uus, täiesti ootamatu teekond. SPOILERID EES

Oswald segab Edwardi varjatud emotsioone

Enne kui ta eksperimentaalset ravi tegi ja oma välimust täielikult muutis, kummitas Edward igavesti see, kuidas inimesed teda vaatasid. Isegi siis, kui nad teda ei vaadanud, nägi ta nende teadlikku pingutust pilku kõrvale pöörata. Kõik see paneb Edwardi end ebapiisavana tundma ja see ebakindlus ei kao isegi pärast ümberkujundamist. Isegi kui ta näeb praegu normaalne välja, isegi kui tal on hästi tasustatud töö, palju parem korter ja natuke parem vedamine daamidega, imetakse ta kiiresti samasse ebakindluse keerisesse tagasi, eriti pärast Oswaldi saabumine.

Kui Edward oli olnud vaoshoitud ja võidelnud enesekindlusega, siis Oswald oli otsekui päikesepaiste, mis tungis läbi pärani avatud akna pimedasse tuppa. Ta on võluv ja enesekindel, isegi kui olukord võib olla veidi täbar. Ta teab, kuidas töötada rahvahulga heaks, kuidas sõbruneda inimestega, keda ta on just kohanud, ja panna nad end endaga mugavalt tundma. Justkui tema pulbitsevast isiksusest ei piisa, ta on ka paljudes asjades hea. Tal on head aktsendid, ta oskab laulda ja jodelda, ta oskab mängida saksofoni ja mis veelgi hullem, tal on fotograafiline mälu, mis tähendab, et ta suudab oma ridu meelde jätta ja neid suurepäraselt edastada, millega Edward üha enam vaevab.

Edwardit häirib kõige rohkem see, kui mugav Oswald omas nahas tunneb ja kõik tema ümber eiravad tema välimust, mida aga Edwardiga ei juhtunud. Kuhu iganes ta läks, leidis ta, et tema 'ebanormaalne' välimus painas teda. Mõju oli nii tugev, et Edward uskus, et tema välimus on ainus asi, mis takistas tema täiuslikku elu. Kuid sama takistus ei paistnud Oswaldi jaoks olevat oluline. Ta elas juba oma parimat elu ja see pani Edwardi end veelgi ebapiisavamalt tundma kui varem.

Miks Edward füsioterapeudi pussitab?

Kui ta Edwardi rollist vallandatakse, isegi siis, kui see on viimases stseenis taandatud kasinaks kohalolekuks, tekib tal kinnisideeks Oswaldi järgimine, mis teeb ta mehe peale ainult armukadedaks. Näib, et Oswald pole Ingridit kosutanud, vaid tal on ka eksabikaasa tütar, mis ütleb Edwardile, et võib-olla ei olnud tema välimus see, mis teda armuelust tagasi hoidis. Kui ta vaatab, kuidas Oswald omaks kõike, mida ta tahab, hakkab Edward teatud mõttes igatsema seda, mis ta vanasti oli. Esiteks, kui ta poleks operatsiooni läbi teinud, oleks peaosa mänginud tema, mille Ingrid kirjutas alustuseks just teda silmas pidades.

Edwardi kinnisidee kulmineerub kokkuvarisemisega, mis maksab talle karjääri, ning ta on kogu kehaga kipsis, kui pärast Oswaldi laval ründamist langeb talle lavatükk. Pärast sellist kokkuvarisemist oleks igaüks tahtnud temaga distantsi hoida, kuid Oswald ja Ingrid võtavad ta enda juurde, kuni ta paraneb, mis võtab kuid. Lõpuks jõuab ta staadiumisse, kus ta alustab füsioteraapiat, mis tähendab, et ta saab kiiresti normaalseks naasta. Kuid siis teeb terapeut Oswaldi välimuse üle nalja ja see lööb Edwardi sees midagi välja.

Võib juhtuda, et praeguseks on Edward hakanud hoolitsema Oswaldi eest, kes on tema jaoks olnud läbi oma põhja. Võib juhtuda, et Edward ei hinda seda, kui võõras teeb nalja tema sõbra üle, kes on teda halvimatel aegadel aidanud isegi siis, kui tal oli põhjust mitte. Kõigest sellest enam on aga Edwardi enda viha, mis on tema sees nii kaua möllanud. Kuuldes seda Oswaldi kohta, viib ta tagasi selle ajani, mil ta nägi välja nagu Oswald, ja inimesed ütlesid kõike seda tema selja taga ja mõnikord isegi näkku.

Just sellised asjad panid teda vihkama oma välimust ja tekitasid tunde, et temast ei saa kunagi küllalt. Just sellised sõnad ajendasid teda operatsiooni kasuks valima, mis muutus, et ta saaks hiljem aru, et ta oleks võinud end ikkagi armastada ja elada paremat elu, kui ta poleks end kogu aeg nii vihatud. Seega, kui ta PT-d pussitab, keeb see tema enda viha ja frustratsioon üle ning võtab vägivalla vormi.

Edwardi aeg vanglas muudab teda

Üks asi on lavastuse purunemine ja tormitamine ning hoopis midagi muud on kellegi pussitamine. Oma kuriteo eest saadetakse Edward nii pika karistuse eest vangi, et ta ei hinga enne, kui on kaotanud nooruse ning muutunud vanaks ja halliks. Alguses tundub, et vanglakaristus langeb madalamale, kui Oswaldi laval rünnata ja siis lagi talle peale kukkuda, murdes peaaegu kõik tema luud. Kuid aastate jooksul annab see talle oma olukorrale perspektiivi. Nii et kui ta välja tuleb, on ta suhteliselt normaalne ega näe Oswaldis oma vaenlast.

Tänaval kohtab ta Ingridi uusimat näidendit 'Süda tahab, mida tahab'. Kui Oswald teda näeb, on ta vaimustuses ja hiljem jõuab Edward paariga õhtust sööma. Nad saavad talle teada Ingridi edukast näitekirjaniku ja lavastajakarjäärist, Oswaldi otsusest mitte jätkata näitlejatööga pärast filmi 'Edward' edu, nende bioloogiliste laste ja adopteeritud laste kasvamist ning lõpuks otsust kolida Kanada kommuuni. , mis kõlab veidi nagu kultus. Selle vahele räägib Ingrid, kuidas ta on hakanud ‘Edwardi’ nii jälestama, et ei lase enam kellelgi lavastust lavastada. Oswald seevastu on veidi tänulikum, rääkides sellest, kuidas see need kaks kokku viis.

Kõige selle keskel viitab Oswald Edwardile mitu korda kui 'kutt', mis on mõistlik, sest nii tutvustas Edward end pärast muutumist kõigile. Mõttetu on see, kui kelner küsib, kas nad on valmis tellima, ja Oswald kutsub Edwardit tema õige nimega. See tabab meid ootamatult, sest see on esimene kord, kui keegi on Edwardit pärast tema muutumist oma nimega kutsunud. Veelgi olulisem on see, et keegi lauas ei paista olevat nime kuuldes šokeeritud. Võib arvata, et see on keelelibisemine, kuna nad rääkisid lavastuses just Edwardist. Aga kui see nii oleks, oleks Oswald võinud öelda 'oi' ja end parandada, mida ta ei tee. Pigem libiseb ta seda nime vestluses nii juhuslikult, nagu oleks ta kutsunud teda kogu selle aja Edwardiks, mitte Guyks.

Pealegi ei reageeri Ingrid, kui Oswald teda Edwardiks kutsub. See tähendab, et ka tema teab, et see on Edward, mitte Guy. Ja eelkõige tundub, et Edward ise ei ole sellest äkilisest nimevahetusest täiesti häiritud. See tähendab, et kogu olukord Edwardi tegeliku identiteedi kohta on juba selgeks tehtud ja tunnistatud ning see võis juhtuda mõni aeg tagasi, mistõttu on see nende vestluse nii loomulik osa. See tabab publikut üllatusena, sest film ei selgita otseselt, millal ja kuidas see ilmutus juhtus, kuid Oswald tunnistab Edwardi pärisnime kasutades tõsiasja, et see juhtus.

Miks kutsub Oswald Edwardit tema nimega?

On paar korda, mil Edward oleks võinud oma tõelise identiteedi osas selgeks teha. Esimene võimalus asju klaarida oleks tal olnud pärast seda, kui ta ründas Oswaldit ja sai viga. Kakluse ajal hüüab ta korduvalt: 'Ma olen Edward.' Arvestades, et Edward on näidendi peategelase nimi ja roll, mida ta pidi mängima, võis seda tajuda nii, et ta üritas rolli omandiõigust taotleda, väljendades oma viha Oswaldiga asendamise pärast. Järgmise paari kuu jooksul, mis veedeti kipsi sees, oleks tal aga olnud kuid oma käitumise üle järelemõtlemiseks, siis oleks tal ehk olnud kõige parem oma identiteeti omada.

Teine juhtum, kui tõde võis välja tulla, on see, kui Edward pussitab PT-d. Arreteerimisel oleks tema varasemad andmed avanenud ja tema ajalugu Edwardina oleks päevavalgele tulnud. Advokaat võis seda isegi kasutada selleks, et selgitada, miks Edward oli PT kommentaarist nii raevunud. Tema tegude asetamine mineviku konteksti võis talle kaastunnet tekitada või vähemalt võis tema kaitse kasutada seda võimalusena vähemalt karistuse vähendamiseks. Kui mitte, siis võis see juhtuda siis, kui Edward vangis oli. Võimalik, et ta sai vanglas olles psühholoogilist abi ja teraapia võis aidata tal mõista, kuidas tema identiteedi eest põgenemine ja võimetus leppida sellega, kes ta on, võib olla kõigi tema probleemide põhjus. Oswaldi tundes oleks ta Edwardiga kontakti hoidnud ja on loogiline, et ühel hetkel oleks Edward leidnud südame, et kogu lugu Oswaldile usaldada.

Olenemata ajast, on nüüd selge, et Edwardil pole midagi varjata. Mis puudutab, miks Oswald kutsus teda Guy'ks, kui ta teadis, et ta nimi on Edward, see võib olla tingitud sellest, et Oswald oli harjunud teda Guy'ks kutsuma. See oleks pigem alateadlik asi kui midagi, mida ta tahtlikult tegi. Ta oleks oma veast aru saanud ja seda parandada püüdes kutsunud teda Edwardiks. See selgitaks ka seda, miks Ingrid kasutab näidendist 'Edwardist' rääkides mõnevõrra vabandavat tooni ja tunneb nii piinlikkust, et ta sellesse jõudis. Asi pole mitte ainult selles, et näidend ei sobi praegu tema loominguga, vaid ka selles, et ta kasutas Edwardi lugu ja tema valu enda jaoks eduka karjääri loomiseks.

Selle mõttevahetuse muudab veelgi tähendusrikkamaks see, kui Oswald nimetab Edwardit 'minu vanaks sõbraks' ja ütleb, et ta pole muutunud. Seda öeldakse armsalt ja nagu naerab Oswald, naerab ka Edward. Tema naeratus näib peegeldavat Oswaldi sõpruse ja tuttavlikkuse tundeid, nagu oleks Edwardil lõpuks inimesed, kes näevad teda sellisena, nagu ta on. Enam pole teesklusi ega võltsnimesid. Kogu tõde on lauale pandud ja vastu võetud. Asjad, mis panid teda enda suhtes vähem tundma – ebakindlus, häbi, enesevihkamine, on kadunud ja Edward saab olla täielikult tema ise.