Kihvad jälgivad muinasjutte
Senise lühikese eluea jooksul on NBC suurepärane muinasjutuline põnevusseiklus Grimm – üks võrgustiku vähestest jalgpallivälistest õnnestumistest – jäänud reede õhtuti lukku. Ettevõtte jaoks on võrgustik andnud sellele Dateline'i kirju meeskonna, mõned ühekordsed reality-showd ja Chucki viimased kuud.
Grimm naaseb sel nädalal oma kolmandale hooajale ja seekord on tal seaduslik partner, uus vampiiridraama Dracula. Kahjuks Dracula, vaatamata kenadele kostüümidele ja Iiri näitleja Jonathan Rhys Meyersi säravale kohalolekule on see enamasti igav. NBC katse reede õhtul külmavärinaid kahekordistada ei toimi.
Loodud kirjaniku poolt Cole Haddon (koomiks The Strange Case of Mr. Hyde) ja toodetud koostöös Sky Livinguga, mis näitab seda Suurbritannias. Dracula läheneb tänapäevasele vampiiriloole uudselt. Selle asemel, et kõnelda turtsuvatest teismelistest või seksihulludest lõunamaalastest, räägib see Bram Stokeri algupärasest vampist ja selle tegevus toimub Londonis samal hilisviktoriaanlikul ajastul kui Stokeri raamat.
PiltKrediit...Jonathon Hession / NBC
Härra Haddoni klassikalist seadistust kohandab mõningane leidlikkus. Dracula (Mr. Rhys Meyers, The Tudors) on sõlminud rahutu liidu vampiirikütt Van Helsingiga (Thomas Kretschmann), et maksta kätte kõikvõimsate nukumeistrite rühmale, keda nimetatakse Draakoni orduks – nagu siin kujutatakse, nad oled nagu vägivaldsem Kolju ja luud – kes varem praktiseeris usuterrori, kuid on liikunud edasi kaaskapitalismi. Et tabada järjekorda, kus see valutab (naftavarudes), töötab Dracula välja märkimisväärselt enneaegset tehnoloogiat: juhtmevaba elektriülekande meetodit.
Dracula muutmine kihvadeks mässuliseks, kes võitleb halastamatute oligarhidega, on vinge idee ja elektriplaan võimaldab steampunk-meets-Bride of Frankensteini visuaale kõrvale juhtida. Kuid miski etenduses pole nii lõbus, kui peaks olema. Loo jutustamine on aeglane ja aneemiline, kirjeldades kõike pikalt – viie episoodi (10-osalise minisarja) jooksul on tunne, nagu ootaksime ikka veel tegeliku tegevuse algust.
Hoolimata vajalikust verest ja verest ning Dracula ja ordu täitja (Victoria Smurfit, keda vaevu vaevu hoidsid mitmesugused rinnahoidjad) koosviibimisest on lavastus mähitud niisugusesse õrnasse tuimusesse, mis viitas Briti televisiooni impordi kvaliteedile.
Härra Rhys Meyers, kes juhib oma dramaatiliste kulmudega, annab endast parima, et melodraama äratada. Ta on aga puudega veel ühe süžee väljamõeldise tõttu: korra petmiseks poseerib Dracula Ameerika ärimehena nimega Grayson. Ja kuigi härra Rhys Meyersi Ameerika aktsendil pole midagi valesti, jääb see vampiiri sagedaste valjuhäälsete viha- või kireavalduste ajal silma ja õõnestab teda.
Suurte näitlejate hulgas teevad head tööd Oliver Jackson-Cohen Harkerina, praegu reporter, ja Jessica De Gouw Mina Murray rollis, kellel näib olevat juba üleloomulik side Draculaga. Nonso Anozie on muljetavaldav Renfield, kes pole nüüd mitte ainult terve mõistusega, vaid ka ülitark oma rollis Dracula toaniku ja parema käena.
PiltKrediit...Scott Green / NBC
Ausalt öeldes oli viie arvustusele saadetud episood parim viies, kus tegevus hakkas hoogu saama ning seal oli liigutavaid stseene, mis edendasid Dracula ja Mina ning Dracula ja Renfieldi suhteid. Aga seda on kaua oodata.
Ei pea ootama Grimmi, kelle esilinastus algab hetkel, kui 2. hooaeg lõppes, sest saate kangelased võitlevad Portlandis Ore'i osariigis asuvas laevakonteinerite tehases zombide jõuga. Kahes esimeses episoodis läbib Nick (David Giuntoli), pärilikult mütoloogiliste metsaliste karja ratsutamise eest vastutav Grimm, koomiliselt traumeeriva sündmuste jada, mis jätab ta raskustesse, mille lahendamiseks võib kuluda ülejäänud 3. hooaeg.
Grimm ei ole põhjalik saade (mis on?), kuid vähesed on puhtalt meelelahutuslikumad – kaasahaaravad, nutikad, pingelised, naljakad, hea tempoga ning Nicki abistavate sõprade ja kolleegidega märkimisväärselt veetlevad näitlejad. See plikade trupp on nagu täiskasvanute versioon Harry Potteri filmides või Vampiiritapja Buffy Scoobies noortest nõidadest.
Silas Weir Mitchell Ankurdab etendust Monroe, metsalise, kellest sai Nicki esimene liitlane, petlikult delikaatses esituses, mis tasakaalustab pidevalt rahuarmastavat kodanlikku nohikust vankumatu ja hirmuäratava jõuga. Bree Turner, Bitsie Tulloch, Russell Hornsby, Reggie Lee ja Sasha Roiz annavad oma kõrvaltegelastele isiksused, kes tuuakse nutikalt ja järjekindlalt mängu igas lahingus, põgenemisel ja uurimisel. Täiendava maiuspalana liitub sel hooajal saatega Jay Karnes rollis, mis meenutab tema kangekaelset detektiivi Hollandi Wagenbach filmis The Shield.
Kahele lühikesele aastale tagasi vaadates näeme, et Grimm ei olnud ainus nutikas ja nauditav saade, mis 2011. aasta hooajal jõudis – selle kohorti kuulusid skandaal, huvipakkuv inimene, kättemaks (noh, esimene hooaeg oli OK), Prime Suspect ja Pan Am. Kõik need, isegi need, mis kiiresti tühistati, näeksid sel sügisel seni tutvustatud pliidraamade nimekirjas päris head välja. Näib, nagu oleksid ringhäälinguvõrgud, kelle äritegevus on üha enam kaabli ja Interneti piiramisrõngas, otsustanud, et nende parim strateegia on lõbutsemine lõpetada. Mis, kui järele mõelda, seletaks Draculat.