Kui palju on võltsimist: kurat pani mind seda tegema, on see tõsi?
Fantastilist õudusfrantsiisi ‘The Conjuring’ on sageli kiidetud tegelikkuse juurtega lugude jutustamise eest. Filmides on kujutatud sügavalt hirmutavaid ja hirmutavaid juhtumeid, millega tegelikud paranormaalsed uurijad Ed ja Lorraine Warren on oma karjääri jooksul töötanud. James Wan lavastas sarja kaks esimest filmi, samal ajal kui filmi 'La Llorona needus' kuulsus Michael Chaves juhtis 2021. aasta filmi 'The Conjuring: The Devil Made Me Do It'.
Kolmanda filmi lugu keerleb mõrvas kahtlustatava ümber, kes tunnistab mõrva toimepanemist. Siiski lisab ta, et ta ei vastutanud kuriteo eest, kuna deemonlik võim teda valdas ja sundis teda mõrva sooritama. Isegi kui eeldus kõlab kaugeleulatuva loona, on fännid huvitatud sellest, kas kolmandal osal on päriselus küünised. Saame teada, kas pole?
Kas võluv: kurat pani mind seda tegema tõelise loo põhjal?
‘The Conjuring: The Devil Made Me Do It’ põhineb osaliselt tõestisündinud lool. Kuigi filmis kasutatakse arvukalt väljamõeldud troppe ja aeg-ajalt antakse teed täiesti väljamõeldud juhtumitele. Ajaloo järgi oli Ed Warren Teise maailmasõja veteran, kes sai pärast selle teema uurimist kinnisideeks demonoloogiast.
Pildikrediit: Warner Bros. India / Youtube
Teisalt väitis tema naine Lorraine Warren, et ta on selgeltnägija. Ta väitis, et võiks jõuda erinevate vaimude ja deemonitega, kes ei kuulu meie maailma, ja isegi suhelda nendega. Warrenid avasid koos oma organisatsiooni aastal 1952. New England Psychic Research Society nimelise organisatsiooni kaudu võtsid Ed ja Lorraine ette paranormaalseid juhtumeid ja hakkasid neid oma võimete piires uurima.
2013. aasta ‘The Conjuring’ põhines Perroni perekonna tegelikel kogemustel pärast seda, kui nad kolisid Rhode Islandil Harrisville'is asuvasse majja. Filmis näidatud kummitusi ja vaimu Bathsheba uurisid tegelikult Ed ja Lorraine ning kuigi nad ei proovinud filmis näidatud eksortsismi, proovisid nad siiski seanssi.
2016. aasta ‘The Conjuring 2’ laenas oma süžee ka ühest teisest tõsielulistest Ed ja Lorraine juhtumist. Aastatel 1977–1979 oli Enfieldis Brimsdowni majas mitu väidet paranormaalsete juhtumite ja deemonlike varade kohta. Hiljem Enfield Poltergeistina kuulsust kogunud väited põhinesid peamiselt kahel õel ja nende väidetaval vaimulikul valdamisel. Tõsielujuhtum tekitas paranormaalses ringkonnas üsna suure segaduse, mis viis juhtumi autentsuse üle arutlevate arvukate argumentideni.
Sarnaselt kahele eelmisele filmile põhineb ka ‘The Conjuring: The Devil Made Me Do It’ paranormaalsel juhtumil, mille kallal Ed ja Lorraine Warren Connecticutis töötasid. Arne Cheyenne Johnsoni tegelikust kohtuprotsessist laenates võttis film meid tagasi esimesse ja ainsasse korda Ameerika Ühendriikides, kui kahtlustatav mõrvar ei tunnistanud end kuriteo omamise väidete põhjal süüdi. Arne Cheyenne Johnson arreteeriti oma üürileandja tapmise eest tõsise vaidluse keskel. Kohtus esitamise korral tunnistas Arne mõrva, kuid väitis, et oli kuriteo toimepanemise ajal deemonliku vaimu käes.
Pildikrediit: Hartford Courant
Film kujutab seda tõsielusündmust suurepäraselt ja näitab, kuidas kogu kohtusaal ja ka riik hämmastusid seni kuulmata kaitseliinil. Film jääb truuks ka David Glatzeli tegelikule elule. Mitu kuud enne Arne mõisniku mõrva kutsuti Warrenid kontrollima 11-aastast poissi, kelle nimi oli David Glatzel. Seal olid väidab et teda valdas kuri vaim ja Warrenid olid nende viimased pingutused tema ravimisel (kuigi tuleb märkida, et Davidi vend Carl ei uskunud kunagi nendesse väidetesse). Pärast uurimist jõudsid Warrenid järeldusele, et David vajab eksortsismi.
Lorraine tunnistas hiljem, et Taavetil oli enamus deemonliku valduse märke, sealhulgas urisemine ja ebatavaliste häälitsuste tegemine, mis ei sobi inimestele. Ent kuna nad ei olnud kiriku ametlikud liikmed, ei olnud Ed ega Lorraine volitatud korralikku eksortsismi läbi viima. Nii võtsid nad preestrid abi ja hakkasid paluma kirikul seda asja käsile võtta ja asutada eksortsism.
Kokku viidi David Glatzelil läbi kolm eksortsismi. Arne käis sel ajal Davidi õega kohtamas ja viibis toas eksortsismide ajal. Kuuldavasti provotseeris ta ühte vaimu teda vallutama. Hiljem väitsid sündmuskohal olnud pealtnägijad, et vaim lahkus Taaveti kehast ja sisenes Arne kehasse. Siiski tuleb meeles pidada, et on olemas mitmeid dramatiseeritud versioone selle kohta, kuidas Arne lõpuks vallandus, ilma et oleks konkreetset viisi teada saada, mis tegelikult juhtus.
Samuti on teatatud, et Arne näitas pärast vallutamist sageli urisemise ja hallutsinatsiooni sümptomeid, kuigi teispoolsuse olemasolu ei saanud kunagi teaduslikult tõestada. Lisaks jääb film truuks ka lõpule, kus kohtunik keeldub deemonliku omamise argumendist ja tunnistab Arne süüdi. Kuid isegi siis, kui film laenab selle loo tegelikust elust, on kirjanikud ja produtsendid tegeliku elu juhtumiga metsikult liialdanud, kui ainult selleks, et pakkuda rohkem põnevust ja hirmu.
Saatana kultust, mida nimetatakse Jaani jüngriteks, reaalses elus ei olnud. Hirmutavad totemid, reanimeeritud laibad ja nähtavad vaimud on samuti üsna kaugel. Lisaks on režissöör kasutanud tavapäraseid õudustroobe nagu ämblikuvõrgust nakatunud ruumid, hirmutavad tühjad majad ja pimedus, mida pole ka reaalses elus mainitud. Seega näeme, kuidas ‘The Conjuring: The Devil Made Me Do It’ laenab oma keskse süžee tegelikkusest. Film kaldub aga metsikult kõrvale kaugele meelitatud üleloomulike juhtumite kaudu, mis näevad filmi ekraanil fantastilised välja, kuid millel pole tegelikus elus alust.