Aastal ' Ime ”, Jacob Tremblay kehastab kümneaastast poissi nimega Auggie Pullman, kellel on geneetiline häire, mis on tema näomoonutuste põhjuseks. Kui ta esimest korda kooli registreerib, on see tema esimene päev keskkoolis ja ta kardab, kuidas teised lapsed teda kohtlevad. Filmi sündmuste arenedes saame erinevatelt tegelastelt mitmeid vaatenurki ja sellest koorub välja lugu lahkusest, vastupidavusest ja aktsepteerimisest. Kuigi Tremblay teeb Auggie emotsioonide esiletoomisel suurepärast tööd, on suur osa tema esitusest seotud ka tugeva meigiga, mida ta kogu filmi jooksul kannab.
Kui režissöör Stephen Chbosky toodi filmi 'Wonder' lavastama, teadis ta, et tahab Auggie näo deformatsiooni vastu midagi käegakatsutavat. Ta ei tahtnud CGI-ga hakkama saada, sest ta teadis, et see jätaks mulje, nagu ekraanil olev laps pole tõeline. Sellest väljapääsu leidmiseks toodi pardale jumestaja Arjen Tuiten. Kuna varasemat viidet üheksa-aastasele näitlejale, kes töötas raskete proteesidega, ei viidanud Tuiten, pidi Tuiten lootma oma intuitsioonile, et välja mõelda midagi realistlikku, tagades ühtlasi, et Tremblay ei veedaks liiga palju aega grimmistoolil. sest see tähendaks talle vähem aega filmimisele kulutada.
Tuiteni peamine prioriteet oli tagada, et meik ei tunduks võlts või ebareaalne, sest see võib kogu filmi katki teha. Ta teadis, et sellega läheb palju tööd, kuid see peab olema midagi sellist, millega noor Tremblay tunneks end mugavalt töötades, et see ei oleks liiga raske, et ta saaks kanda ega rikuks oma esinemist. Tuiteni esimene viide oli raamat, kuid ta mõistis, et Auggie seisund oli raskem ja raamat ei süvenenud ka tema välimuse üksikasjadesse. Ta teadis, et ta peab esitama pehmendatud versiooni sellest, kuidas Auggie raamatus välja nägi.
Ülesandeks valmistumiseks pöördus Tuiten arstide poole, kes ravivad näomoonutustega patsiente. Ta rääkis Chicago arstiga, kes kavatses kümneaastasele lapsele operatsiooni teha, ning tema ja poisi pere kaudu sai Tuiten võrdluspildid, mis aitasid tal Auggie välimust välja mõelda. Ta kohtus ka Nathaniel Newmaniga, keda Wonderi autor nimetas 'Auggie Pullmani ellu ärkamiseks' ja sai ka Newmani perekonna vaatenurga.
Kaks kuud enne filmimise kavandatud algust loodi kiivri vundamendi panekuks Tremblay peast ja õlgadest valatud kiud, mis lõpuks vähendaks palju meigitoolil veedetud aega umbes pooleteiseks tunniks. Vastupidiselt kolmele tunnile, mis tavaliselt kulub sellise ulatusega projekti kallal töötamiseks. Oli ilmselge, et meik võetakse päeva lõpus maha ja tuleb järgmisel päeval uuesti peale kanda, seega tuli see kokku panna viisil, mis säästaks rohkem aega. Selleks koondas Tuiten mitu proteesi osa kokku. Näiteks kael, põsed ja lõug olid osa ühest vormist, mille 45 komplekti loodi kasutamiseks 45 päeva filmimiseks. Ta tegi esiosa, mis võimaldas tal korraga panna ülahuule, nina ja otsaesise. Selle asemel, et iga päev kulmudele liimida, torgati need käsitsi silikoonitükkide sisse ja kõrvad kinnitati kiivri enda külge.
Üks asi, mille eest Tuiten hoolitsema pidi, olid silmad. Nad pidid välja nägema rippuvad, kuid ta pidi tagama, et Tremblay saaks vahepauside vahel vabaneda survest, mida ta silmadele avaldas. Selleks mõtles ta välja mehhanismi, mis võimaldas laugud koljukatte ja paruka all alla tõmmata, mida sai näitleja puhata võimaldades hõlpsasti lahti võtta. Lisaks kõigele sellele pandi Tremblay välimuse täiendamiseks kandma ka laienenud iirise ja võltshammastega kontaktläätsi.
Kogu tähelepanu detailidele, mille Tuiten projekti pani, kandis vilja, kui ta näitas seda režissöörile ja Tremblay emale, kes nuttis esimest korda, kui nägi oma poega meikituna. Tuiten sai head tagasisidet ka näomoonutustega laste vanematelt ning selliste lastega töötanud kirurgid ütlesid Tuitenile, et ta on teinud nii suure töö, et see ei tundunud isegi proteesimine.