Kas Kutsu mind oma nime järgi põhineb tõestisündinud lool?

Pildi krediit: Sayombhu Mukdeeprom / Sony Pictures Classics

Luca Guadagnino juhitud 'Kutsu mind oma nimega' on 2017. aasta täisealiseks saamine romantiline draamafilm tegevus toimub 1983. aasta suvel. Elio on 17-aastane poiss, kes elab Põhja-Itaalias koos oma vanematega ning veedab suurema osa puhkusest lugedes, klaverit harjutades ja sõpradega mõnuledes. Tema muretu elu muutub aga peagi, kui saabub Ameerikast tema isa võluv magistrant Oliver, kes tuleb suvepuhkuse ajal oma arheoloogiatöö kallale. Peagi tunneb Elio end vanema Oliveri poole tõmmatuna ja nad puutuvad kokku tunnetega, mida nad pole kunagi varem tundnud.

Akadeemia auhinna võitnud LGBTQ+ romantika käsitleb tundlikult selliseid teemasid nagu esimene armastus, südamevalu , seksuaalsus ja teismelised aastad , mis viib publiku tagasi 80ndad mitmete kultuuriliste ja visuaalsete viidetega. Peaosades Timothée Chalamet ja Armie Hammer kui peategelaste duo, elavneb film veelgi nende nüansirikaste esitustega. Kõik see paneb mõtlema, kas ‘Call Me by Your Name’ juured on tegelikkuses või on tegemist ilukirjandusliku teosega. Noh, kui see küsimus ka teid kummitab, lubage meil oma uudishimu vaigistada!

Kas Call Me by Your Name on tõestisündinud lugu?

Ei, 'Kutsu mind oma nimega' ei põhine tõestisündinud lool. See on adaptsioon kirjanik André Acimani samanimelisest 2007. aasta romaanist, mis on pälvinud kriitikute tunnustust ja laialdast imetlust kogu maailmas. Kirjanik James Ivory kirjutas populaarse raamatu stsenaariumi, mille režissöör Luca Guadagnino seejärel suurele ekraanile tõlkis. Kuigi lugu on Acimani kujutlusvõime toode, ammutab see inspiratsiooni tema lapsepõlvest Egiptuses ja Itaalias.

Sees Jaanuar 2021 tükk The Guardianis jagas autor, kuidas ta romaani ideeni jõudis. Aciman nentis, et kui ta ühel suvel teise romaani kallal töötas, kujutas ta ootamatult ette Itaalia mereäärset villat, mille ta oli kunstnik Claude Monet’ maalilt välja valinud. Siis hakkas ta selle ideega juhuslike kritselduste vormis mängima, et juhtida tähelepanu kõrvale projektist, mille kallal ta töötas. Üllataval kombel sai sellest kõrvalepõikest peagi tõsine kirjandusprojekt, kuna ta hakkas Elio ja Oliveri tegelastesse armuma.

Kirjutamise ajal külastas Aciman alateadlikult nii oma pere rannakodu Egiptuses kui ka puhkusekogemusi Toscanas. 'Ilma Itaalia kaldale ülekantud Egiptuseta poleks ükski 'Call Me by Your Name' olnud võimalik. Lehed, mida ma kirjutasin, lubasid mul viia oma pere rand koju Egiptusesse ja kõik seal viibijad Itaaliasse. Minu rasked vanemad, praeguseks veidi muudetud, saadeti samuti Itaaliasse. Itaalia kaldale maabus ka minu hiline puberteedieas, mis kihas nii paljudest täitumata soovidest,” lisas ta.

Luca Guadagnino resoneeris Acimani sõnadega ja avaldas 2017. aasta detsembris samale väljaandele antud intervjuus, et Elio tegelaskuju viib ta tagasi teismeeasse. Tema viimistletud , „Olin kaks aastat noorem, kui Elio raamatus [film põhineb]. Kuid ma mäletan oma lapsepõlve ja noorukiea omanäoliselt ning seda, kuidas hakkasin juba lavastajaks, sest istusin toa kõige kaugemas otsas ja uurisin pidudel tantsivaid inimesi. Lugesin raamatuid ja kujutlesin oma mõtetes lugusid ning hakkasin saama nooreks meheks, kes oli teadlik omaenda seksuaalsusest, kuigi erinevalt Eliost julgesin [sellest] rääkida.

Loo keskset sõnumit esile tõstes ütles Guadagnino: 'See on film perekonnast, kaastundest, teadmiste edasiandmisest, paremateks inimesteks olemisest, sest kellegi teistsugusus muudab teid... 'Kutsu mind oma nimega' sisaldab endas seda, mis minu jaoks elus silmatorkav on: et saate olla parem inimene ja ehitada silla, et minna ja kohtuda uute inimestega, selle asemel, et piirduda oma piiridega.

Läbi Elio ja Oliveri suveromantika, mida varjutab 80ndate nostalgia ja filosoofiline allhoovus, kujutavad raamat ja film segadust ja hämmastust, mis saadab noores eas esimest armastust, ning tõdemusi intiimsuse ja seksuaalsuse kohta. Veelgi enam, lugu kirjeldab nende kogemuste erinevaid etappe uudishimust, eitamisest, aktsepteerimisest ja sageli südamevaluni ja edasiliikumisest, mis aitavad kujundada noore inimese vaateid suhetele.

Kui noor Elio maadleb oma äsja leitud tunnete ja ihadega oma vanema väljavalitu vastu, meenuvad paljudele publikust nende teismeea. Samamoodi, kui paari lühiajaline suvine romanss lõppeb ja 17-aastane nooruk muserdab, meenutavad vaatajad oma reaktsioone sellistele olukordadele ja tunnevad tegelasele kaasa.

Vähe sellest, Elioti sisukas vestlus isaga lõpupoole rõhutab tunde ja enese aktsepteerimise olulisust, jättes kuulajate meeltesse võimsa sõnumi. Seega ei pruugi 'Kutsu mind oma nimega' põhineda tegelikel inimestel või juhtumistel, ometi on see poeetiline, kuid realistlik ood kuulsusrikkale segadusele, mida armastus võib olla ja mida see tõeliselt tähendab suureks saamine.