Kas see on koht, kuhu ma teid jätan tõestisündinud loo põhjal?

'See on koht, kuhu ma sind jätan' on a peredraama film mis keerleb nelja täiskasvanud õe-venna ümber, kes tulevad taas kokku lapsepõlvekodus oma isa matustel. Aja möödudes kerkivad nende vanad probleemid, saladused ja soovid uuesti päevakorda. Oma täiesti polariseerivate arvamuste ja isiksusega õed-vennad peavad veetma nädala ühe katuse all, et täita oma isa surevat soovi.

2014. aasta Shawn Levy režissöör hõlmab Altmani perekonna hapraid suhteid. Kui oleksite sattunud Altmani pereliikmete elulõhnadesse ja puhangutesse, võite mõelda, kas sellel lool on tõtt. Kui te selle mõttega resoneerite, on siin kõik, mida peate teadma!

Kas see on koht, kuhu ma teile jätan tõestisündinud loo?

Ei, 'See on koht, kuhu ma sind jätan' ei põhine tõestisündinud lool. Film on inspireeritud Jonathan Tropperi samanimelisest romaanist, kes kirjutas ka stsenaariumi. Lugu areneb judaismis religioossel tseremoonial, s.o 'shiva istumisel', mis on leinaperiood, kus lahkunu lähedased paranevad emotsionaalselt ja vaimselt. Filmis istub perekond nädal aega 'shiva' ja kogu draama toimub selle aja jooksul.

Jonathan jättis stsenaariumi loomisel mõned tumedad peatükid välja; näiteks jättis ta vahele Juddi tagasivaateid Pauliga, kuna need ei ühtinud filmi tonaalsusega. Veel üks välja jäetud peatükk on see, mille Judd on täielikult ette kujutanud, ja selle mittekaasamise põhjuseks on ajapiirangud ja filmi kavandamisel õigel teel püsimine. Režissöör Shawn Levy oli avatud ka probleemi osas, mis on seotud tempoprobleemide tõttu raamatu suurepärase materjali ohverdamisega.

Aastal an intervjuu koos Hollywood Reporteriga küsiti Jonathanilt selle raamatu kirjutamise motiivide kohta. Ta vastas. 'Ma ei püüdnud kirjutada raamatut shivast. Üritasin just kirjutada raamatut mehest, kes saadetakse oma elu uuesti läbi vaatama. See sai alguse sellest, et Judd tuli koju ja leidis oma naise ülemusega voodist – selle eelduseks oli, et kui olete äärelinna mees ja kaotate oma naise, töö ja kodu, kas olete siis ka tegelikult olemas? See pidi lihtsalt järgnema Juddile, kui ta mõtleb välja oma elu pärast seda, kui see on täielikult ümber pööratud.

Autor avaldas, et tahtis Juddi tegelaskuju alandada ja algselt oli lugu sellest, et ta läheb koju sünnipäevale. Kui ta pani kirja peategelase ja tema perekonna vahelise dünaamika, nägi ta raamatut ellu ärkamas. Jonathan pidi leidma põhjuse selle suhtluse venimiseks, mistõttu ta muutis perekonna religiooni judaismiks ja kasutas loo laiendamiseks 'shiva' tava.

Kuigi tegemist on väljamõeldud tegelastega, on nende minevikust ja inimestevahelistest suhetest kirjutamine kirjaniku jaoks üsna keeruline, sest emotsioonid, mida nad kogevad, on endiselt toored ja rasked. Jonathan puudutas seda lühidalt, öeldes: 'Raamatu raskeimad peatükid olid need, mis viivad teid tagasi Juddi ja tema vanema venna suhete ning nendevaheliste kahjude ajaloo juurde. Tonaalselt oli raske seda õigesti teha, et tabada kõiki õigeid emotsionaalseid noote, ilma et oleks liiga tume.

Ta lisas: 'Ja see on midagi, mida filmis üldse pole, sest see oli tonaalselt viltu selle suhtes, mida me filmis tegime.' Film demonstreerib pingevabalt, kuidas düsfunktsionaalne perekond suhtleb ning kuidas kõik liikmed on oma leinaga toimetulemiseks pööranud vaimukust ja nalja. Huumori kasutamine emotsioonide õõnestamiseks või vaimse agoonia vähendamiseks on igivana toimetulekumehhanism. Objektiivselt öeldes pole siin midagi õiget ega valet; see on lihtsalt adaptiivne strateegia, mida inimesed kasutavad, sarnaselt filmi Altmani perekonnaga.

Lõpuks, täpsustades sõnumit, mida ta soovis Altmanite loo kaudu jagada, ütles Jonathan: '… Minu jaoks on raamatust ja filmist väljavõte see, et perekond päästab sind, tahad sa seda või mitte. Kõike arvesse võttes kordame, et 'See on koht, kuhu ma sind jätan' ei põhine tõestisündinud lool, kuid perekondlike suhete keerukus on filmis üsna realistlik. Kuigi enamik interaktsioone on kujutatud huumori kaudu, on need kihistunud tegelase sisemise segaduse ja soovide keerukusega.