Režissööri Tinu Suresh Desai juhitud 'Mission Raniganj' räägib loo katastroofilisest kaevandusõnnetusest, mille tagajärjel jäi sügavale maa alla lõksu 65 kaevurit; ja särav insenerimõistus, kes juhib päästetöid. Jaswant Singh Gill on tagasihoidlik insener, kes töötab Coal Indias Lääne-Bengali söeväljal. Kui kaevanduse plahvatus läheb valesti, ujutab vesi tunnelid üle ja jätab kaevurid maa-alusesse vanglasse. Kuna juhtkond on valmis kaevuri hukkumist eeldama ning lõksus olevad meeste sõbrad ja perekond liiguvad koos, et nõuda viivitamatut tegutsemist, ilmub Jaswant Singh Gill kaastunde ja tegutsemise jaheda häälena.
Gill hakkab tegutsema, kuid teeb esmalt ettevalmistusi, kaevates kaevandaja asukoha kohale puurkaevu ja luues geniaalse teraskapsli, et neid ükshaaval päästa. Ta paneb oma elu kriipsu peale ja võtab operatsiooni juhtimise üle, kui strateegilist ja kiiret juhtimist oli hädasti vaja. Filmis toimuvat kangelaslikkust vaadates võiksite endalt küsida, kas film põhineb tõestisündinud lool ja kui on, siis kui tõetruult on see oma lähtematerjali kohandanud?
'Mission Raniganj' põhineb tõestisündinud lool 1989. aasta Raniganji söeväljade kokkuvarisemisest Lääne-Bengalis ja Jaswant Singh Gilli kangelaslikel jõupingutustel kaevandusse lõksu jäänud tööliste päästmisel. Film võtab looga dramaatilisi vabadusi, kuid jääb suures osas truuks ajaloolistele sündmustele, kui need juhtusid. Filmitegijad olid uskumatult pühendunud loo autentse ümberjutustamise loomisele, praktiliste võtete loomisele, Coal India pakutud sadade tundide pikkuse filmimaterjali vaatamisele ning Jaswant Singh Gilli juhtimise ja plaanide täpsele edastamisele, ehkki kerge dramatiseeringuga.
Jaswant Singh Gill oli IIT Dhanbadi insener ISM-i 1965. aasta kaevandustehnika partiis, pärit Amritsaris Sathialast. Ta oli 1989. aastal Raniganji söekaevanduse peainsener. Kaevandus asus Lääne-Bengalis ja töötas alates 1820. aastast Briti Raji all. Piirkonnas toimusid 1989. aastal üleujutused ja 13. novembril toimus kaevanduses rida plahvatusi. söe veenide lõhkumiseks mõeldud lõhkus kaevandusega külgneva maa-aluse koopa seina. Rebenemisest tekkinud vesi voolas kaevandusse ja tappis silmapilkselt kuus kaevurit. 220 söekaevurist evakueeriti liftide läheduses olevad inimesed, mistõttu 65-l neist polnud enam kuhugi minna. Veetase jätkas tõusmist, suurendades kaevanduse struktuuri ebastabiilsust, muutes päästetegevuse tavapäraste vahenditega peaaegu võimatuks.
See on koht, kus Jaswant Singh Gill astus sisse kunagi varem väsinud plaaniga luua lõksus jäänud töötajatele uus pääsetee. Ta kasutas kohapeal olemasolevaid seadmeid, et kaevata otse kaevanduse šahtini. Edasi tuli keerukas osa – lifti loomine ja nende ohutusse tõstmine. Arvestades spontaanselt kaevatud võlli kitsast läbimõõtu, lõi ta raudkapsli, mille kõrgus oli 6 jalga ja läbimõõt 21 tolli. Seejärel langetas ta 12-tonnise kraana abil ajutise lifti auku, eemaldades iga töötaja käsitsi 6 tunni jooksul. Just siis, kui viimane mees kaevandusest välja tõsteti, tundis Gill kirjeldamatut tunnet, kui üle 2000-liikmeline rahvahulk jälgis tänulikult. Igal 16. novembril tähistab Coal India päästepäeva, et avaldada austust Gillile ja tema julgele tegevusele. Toonane India president Ramaswamy Venkataraman kinkis talle Sarvottam Jeevan Raksha Padaki, tunnustades tema kangelaslikkust, ja Punjabis Majitha maanteel asuv väljak on tema kangelaslikkuse auks nimetatud.
Film viib Gilli uskumatu loo kaevandusse, kuna tõeline kangelane oli nõudnud isiklikult kapslisse minekut, et päästa iga kaevur. Hoolimata sellest, et ta on juhendaja ja operatsioonide ajud, võttis ta olulise päästetöö enda kätte, hoolimata Coal India kõrgete ametnike vastuseisust. Gilli stseenidel kaevanduses on suurim vabadus pinnatasemel dramatiseerimiseks, kuid filmi 'Mission Raniganj' režissöör ja produtsendid näivad olevat eepilise loo taasloomisel detaile ja kulutusi säästnud. Režissöör Suresh Desai meenutas, et kõik kaevureid mänginud näitlejad panid poolteist tundi enne iga võtet söetolmu meiki ja pidid seda kolm tundi välja pesema.
Üllatuslikult oli päästeoperatsiooni edasiandmiseks kasutatud komplekt ehitatud võimalikult elulähedaselt. Nad valisid koha Raniganjis ja kaevasid puurauku, et luua 50 jala sügavune šaht just nagu Jaswant Singh Gill oli teinud. Nad läksid kaugemale, luues kapsli ja langetades selles olevad näitlejad sügavusele, jäädvustades nende silmis tõelise hirmu, kui nad sügavale maa alla laskusid. Isegi tavaline lift, mida kaevurid filmis varem põgenemiseks kasutasid, loodi Coal India abiga viie kuni kuue kaevanduslõhkeaine abil 60 jala sügavuse kaevu kaevamiseks. Seega, kuigi 'Mission Raniganj' dramatiseerib oma loo elemente kinematograafilise efekti saavutamiseks, põhineb film täielikult Jaswant Singh Gilli päästetöödel, kusjuures filmitegijad kasutavad kõiki nende käsutuses olevaid ressursse, et luua voorusliku loo autentne ümberjutustus.