Arvustus: Louis C.K. 'Horace and Pete', leinav ja kõigutamatu
Mõnikord ei taha te minna sinna, kus kõik teie nime teavad. Mõnikord muutub see rõhuvaks — ajalugu, lämmatav tuttavlikkus, lõputult korduvad kaklused. Mõnikord tahad minna peaaegu kuhugi mujale. Aga mis valik teil on?
See on Horace'i ja Pete'i teema, leinav ja – esimese osa põhjal otsustades – vankumatu uus sari, mida koomik Louis C.K. langes laupäeva hommikul oma veebisaidile Beyoncé stiilis ilma hoiatuseta. Stsenarist, režissöör ja peaosas Louis C.K. (koos mitme kuulsa sõbraga) võib seda kõige paremini kirjeldada kui Eugene O’Neilli Cheersi spetsifikatsioonistsenaariumi: hetktõmmis perekonnast ja riigist, kes kannatab aastakümnete jooksul pohmelli käes.
Kui sellest õnnelikust kirjeldusest piisab, et soovite maksta 5-dollarilise allalaadimistasu, võiksite lugemise kohe lõpetada. Osa esilinastuse episoodi jõust tuleneb selle avanemisest, teadmata, mis see on.
Kui soovite rohkem teada: ärge oodake naerumässu, kuigi seal on mõni kahetsusväärne naeratus. Horace (Louis C.K.), umbes 50-aastane Brooklynis asuva 100-aastase sukeldumisbaari operaator, näeb välja nagu mees, kes ei näe palju häid päevi – ja see päev on hullem kui enamik.
Tema äripartner Pete (Steve Buscemi) käitub ebakindlalt, kuna on kindlustusprobleemide tõttu ravimid ära jätnud. Horace'i täiskasvanud tütar Alice (Aidy Bryant) pahandab teda. Ja tema õde Sylvia (Edie Falco) tuleb koos advokaadiga, et vaidlustada asutajabaari omandiõigus, mille tagajärjed põhjustavad pere pahameelt nagu odav märjuke purustatud pudelist.
2021. aasta parim telesaade
Televisioon pakkus tänavu leidlikkust, huumorit, trotsi ja lootust. Siin on mõned The Timesi telekriitikute valitud tipphetked:
- 'Sees': Ühes toas kirjutatud ja filmitud Bo Burnhami komöödia erisaade, voogesitus Netflixis, pöörab pandeemia keskpaigas tähelepanu keskpunkti Interneti-elule .
- 'Dickinson': The Apple TV+ sari on kirjanduslik superkangelanna päritolulugu, mis on oma teema suhtes surmtõsine, kuid pole enda suhtes tõsine.
- 'Järjestumine': HBO kurjakuulutavas draamas meediamiljardäride perekonnast rikas olemine pole enam midagi sellist, nagu vanasti .
- 'Maa-alune raudtee': Barry Jenkinsi muutlik adaptsioon Colson Whiteheadi romaanist on muinasjutuline, kuid samas üdini reaalne.
Horace ja Pete on nagu sünge ülevaade Norman Leari 70. aastate alguse sitcomidest (kui palju rohkem roppusi). See on filmitud justkui läbi viskiklaasi ja lavastatud nagu teater, ehkki ilma elava publikuta, sisaldab pikki võtteid ning oskuslikult vaikust ja kõnesid. (Selle keskel on isegi vaheaeg, mille ajal peate vist pausinuppu vajutama ja jätma kõva hääle.) Ainus heliriba on Paul Simoni leinav kitarriteema. Laulusõnad jäävad kehtima lõputiitrite ajal, mis on ilmselt kirjutatud saate jaoks: Miks
kas me rebime end tükkideks?/ Ma lihtsalt vajan veidi mõtlemisaega/ Või äkki vajan lihtsalt juua.
Etendus tundub nii ajatu kui ka vahetu. See võib olla 30 või 40 aastat tagasi, kuni patroon piitsutab nutitelefoni või baari televisiooni uudisteedastaja kirjeldab Donald J. Trumpi võitlust Ted Cruziga kampaaniateel. (Episood leiab aset päev enne 2016. aasta Iowa vahekohtumist, st päev pärast episoodi veebis avaldamist.)
Horace'il ja Pete'il on praeguste sündmuste teemalised dialoogid: Carolina Panthersi tagamängija Cam Newtoni üle on rassiline vaidlus koos viitega hr Trumpi neljapäevaõhtuse debati vahelejätmisele. Kui Pete kohmetult ütleb, et hr Trump võib riigi rikkuda, vaidleb baaripatroon (Kurt Metzger) kibestunult, et see on täpselt asja mõte. Kui me tema poolt hääletame, tähendab see lihtsalt, et tahame langeda, ütleb ta. Nii et laskume alla.
Kas tahtlikult või mitte, kajastab valimismaterjal peredraama, luues metafoori Ameerikast kui langevast patriarhaadist, mille asutasid mehed, kes olid vigased, kuid hoidsid vähemalt oma äri käimas. Nüüd on nende eluviis ohus, sest nende hoolimatud pojad ja lapselapsed ei pea oma tehingu lõppu vastu. (Mitte et see tütardele kunagi hea tehing oleks olnud: kui palju naisi on selles kohas pekstud? Küsib Sylvia.)
Ühte neist vähem kui suurepärastest põlvkondadest esindab sellel Iirimaa omamoodi kiiluvees onu Pete (Alan Alda), tüütu, ropu suuga haugur, kes loobib juhuslikult rassilisi solvanguid, uriseb slummivate hipsterite peale ja joob jooke alla. , ütleb ta, et tema püsiklientide enda kasuks. Need pole kliendid, naerab ta. Nad on alkohoolikud.
Alda on siin julmalt hea, saate korrodeerunud ankur. Louis C.K. nagu ka oma FX-komöödias, Louie, on mänginud segu kaaskoomiksitest (sealhulgas Nick Di Paolo, Steven Wright ja Liza Treyger) ja näitlejannadest (Jessica Lange, kes juhatab kirglikult baaritoolil, ja Rebecca Hall). Mis puutub staari, siis Louis C.K. maailmaväsimus väljendub hästi Louie'st (mis on niikuinii sageli pool draama) kuni jäigema kaadrini, milleks on Horace ja Pete.
Esilinastuse lavastust ümbritses vaikus, kuid sellel on ilma liigsete võteteta tehtud etenduse toores tunne. Nagu elavas teatris, esineb aeg-ajalt kõhklusi joone üle ja esimene osa toetub melodramaatilistele keerdkäikudele, mis ei tundu alati väljateenitud.
Aga kui see tõesti tuure kogub – peaaegu iga kord, kui härra Alda suu avab, ja eriti stseenides pr Falcoga –, on televisioonis justkui vähe muud. (Kui tehniliselt võib öelda, et see on üldse telekas.)
Nagu suur osa Louis C.K. teletööst, on Horace ja Pete räpane eksperiment, mis jääb ainult pretensioonikuse heale poolele. Kuid see on ka uuriv, kaasahaarav ja liigutav. Loodan, et mõtlen sellele esimesele episoodile kaua pärast Iowa naasmist ja ootan järgmise vooru sõna.