Arvustus: 'Juured' mustanahaliste elude ajastu jaoks

Algne minisari Juured oli ajaloost ja see oli ajalugu ise. 1977. aasta jaanuaris ABC-s eetris olnud see põlvkondadevaheline orjuse saaga oli omamoodi vastuselaul (valgete, sageli orjade omanike) asutajaisade 1976. aasta kahesaja aastapäevale. See avas raamatud uuesti ja kirjutas orjad ja nende järeltulijad rahvuslikku narratiivi.

Aga sündmusena oli see ka peatükk selles loos. Seda kujundas ja kujundas oma ajastu rassiline teadvus. See oli üle 100 miljoni vaataja jaoks parima aja üleriigiline arvestus. Teledraamana oli see suurepärane. Kuid teleülekandena oli see epohhaalne.

Neli ööd ja kaheksa tundi kestev Rootsi uusversioon, mis algab ajaloo, A&E ja Lifetime mälestuspäevaga, on suures osas sama lugu, mõnes kohas kokkusurutud ja mõnes kohas laiendatud, uhke lavastuse ja tugevate esitustega. See on igati tähelepanu ja vestlust väärt. Kuid see maandub paratamatult ka väga erineval ajal.

Vaatajad, kes vaatasid Rootsi neli aastakümmet tagasi, on sellest ajast peale elanud rassiliste narratiividega edasi- ja tagasiastumisest. Nad on näinud Ameerika esimest mustanahalist presidenti ja presidendikandidaati, kes kõhklevad Ku Klux Klanist lahti ütlemas.

Nii ajastuse ja vaimu poolest on see Black Lives Matter Roots, kes keskendub optimistlikult oma tegelaste tugevusele ja kainelt tõdeb, et me ei pruugi kunagi lakata vajamast meeldetuletusi selle kohta, kelle elud on olulised.

Esimene uus episood, millest suur osa filmiti Lõuna-Aafrikas, näeb välja vapustav, järjekordne märk kultuuriajast. Kunta Kinte (Malachi Kirby, LeVar Burtoni kuulsaks saanud rollis) ei ole nüüd mitte alandlik külaelanik, vaid tähtsa klanni võsuke ja tema kodu – Juffure Gambias – jõukas asula. Kunta vangistatakse rivaalitseva perekonna poolt ja müüakse ahistava keskmise läbikäigu kaudu virgiinilasele (James Purefoy) orjusse.

2021. aasta parim telesaade

Televisioon pakkus tänavu leidlikkust, huumorit, trotsi ja lootust. Siin on mõned The Timesi telekriitikute valitud tipphetked:

• • 'Sees': Ühes toas kirjutatud ja filmitud Bo Burnhami komöödia erisaade, voogesitus Netflixis, pöörab pandeemia keskpaigas tähelepanu keskpunkti Interneti-elule .
  • 'Dickinson': The Apple TV+ sari on kirjanduslik superkangelanna päritolulugu, mis on oma teema suhtes surmtõsine, kuid pole enda suhtes tõsine.
  • 'Järjestumine': HBO kurjakuulutavas draamas meediamiljardäride perekonnast rikas olemine pole enam midagi sellist, nagu vanasti .
  • 'Maa-alune raudtee': Barry Jenkinsi muutlik adaptsioon Colson Whiteheadi romaanist on muinasjutuline, kuid samas üdini reaalne.

Hr Kirby Kunta on kuninglikum ja kohe trotslikum tegelane kui Mr. Burtoni oma. Kuid tema tragöödia on sama: ta mässab, kuid ebaõnnestub ja ta on sunnitud aktsepteerima oma orjanime Toby. Nimi — identiteedi kaotus — on sama relv kui piits. Nagu ütleb teda peksnud ülevaataja: te ei saa orja osta. Sa pead tegema orja.

Kunta lõpetab jooksmise, kuid säilitab oma traditsioone, sealhulgas tava tuua vastsündinud beebi öötaevasse sõnadega 'Vaata, ainus, mis on suurem kui sina'.

See millessegi suuremasse kuulumise teema, esivanemate suguvõsa kui tegelane omaette, on Rootsile hädavajalik. Kuigi Alex Haley ilutses oma romaani, millel miniseeria põhineb, sündmused väljamõeldis, pakkus tema lugu mustanahalistele ameeriklastele seda, mida orjus masintööriistadega kustutati: kohad, kuupäevad, nimed, mälestused. Ja see fookus hoiab ära inetuse – rassilise solvamise, õudse vägivalla – muutmast seda sarja lootusetuks. Inimene võib selles süsteemis elada ja surra, kuid rahvas võib selle üle elada.

Sellegipoolest jäävad üksikud lood isegi väikestel hetkedel südantlõhestavaks, nagu kui orjamuusik Fiddler (hingeline Forest Whitaker) Mandinka viisi ära tunneb, kuuleb ta pealt Kunta laulmist. Ta on liigutatud – ja tundub, et ta on pisut hirmunud selle üle, mida tunnustus temas äratab. Nii palju kui ta on töötanud oma pärandi kui ellujäämisstrateegia kustutamiseks, jääb see püsima, mõned noodid kummitavad tema mälu äärealadel.

Kunta tütart Kizzyt (lapsena E’myri Lee Crutchfield, täiskasvanuna Anika Noni Rose) narritakse parema elu võimalusega; ta kasvab meistri tütrega sõbraks ja õpib lugema. Kuid ta on müüdud Tom Leale (Jonathan Rhys Meyers), raskustes talupidajale, kes vägistab ja rasestab teda. Vägistamine – selles sarjas on mitu rünnakut – on veel üks identiteedivastane relv, teine ​​viis orjaks teha. Pr Rose põleb Kizzy otsusekindlusest oma enesetundest kinni pidada.

Pilt

Keskelt vasakult Malachi Kirby, Forest Whitaker ja Emayatzy Corinealdi Rootsis.Krediit...Steve Dietl / A+E võrgud

Kizzy ja Tom Lea poeg Chicken George (Regé-Jean Page, kõnnib nobedalt Ben Vereeni jälgedes) teeb oma nime, kasvatades oma isandale võitluskukke. Sarjas on kergemaid hetki, eriti karismaatilise George'iga, kuid need võivad omaniku kapriisi korral kiiresti tumedaks muutuda. Lapsepõlvesõbrad kasvavad suureks; lubadusi murtakse; häid meistreid pole olemas.

Kaheksa tundi nelja öö jooksul, millest igaühel on eraldi lavastaja, on see Roots umbes kolmandiku lühem kui originaal. See keskendub vähem valgetele tegelaskujudele – kadunud on Ed Asneri südametunnistuse all kannatav orjalaeva kapten, valgetele vaatajatele meelepärane –, kuigi on arusaamu sellest, kuidas klassi pahameel toidab fanatismi.

Loo kokkusurumist tunnete kõige rohkem teises pooles, eriti melodramaatilises, kiirustavas lõpuepisoodis, mis toimib nii George'i poja Tomi (Sedale Threatt Jr.) loos – sunniviisiliselt sai nimeks tema orjast isand vanaisa – kui ka George'i loos. teenistus kodusõjas. See minisari lõpeb emotsionaalselt, kuid rõhutab, et pole olemas püsivat õnnelikult igavesti: iga päev, noorem Tom ütleb, et alatiseks jääv keegi tahab sinult vabaduse võtta.

Üldiselt lihvib uusversioon, mille produtsentide hulka kuuluvad Mr. Burton ja Mark M. Wolper (kelle isa David L. Wolper produtseeris originaalse Rootsi), osavalt lugu uuele vaatajaskonnale, kes võib pidada vana lavastust aeglaseks ja aeglaseks. Mida ta teha ei saa, sest praegu ei saa midagi, on selle publiku käsutamine.

Nii homogeenne kui vana kooli, kolme võrguga telerisüsteem võiks olla, nii palju nägusid kui välja jäi, oli Roots näide sellest, mida see oma parimal moel teha suudab. Vaatasin seda 8-aastaselt, sest see oli kõik, millest kõik rääkisid, sealhulgas lapsed, kes käisid minu peamiselt valges väikelinna koolis. Põlvkond vaatajaid — kuidas me välja nägime, kust tulime, kuhu sattusime — kandis mälestust Kunta nime peksmisest.

Vaatajad peavad selle Rootsi otsima, nagu iga saade praegu. Tänapäeva kanalite ja voogedastuspunktide universum pakub palju laiemat identiteeti ja kogemusi. Kuid me näeme seda väiksemates rühmades ja võtame ära erinevad mälestused.

See pole muidugi Rootsi süü; see on lihtsalt meie meediamaailm. Esinduse pärand elab nüüd programmide konstellatsioonis, sealhulgas draamades nagu Underground, mis kujutab oma orjapõgenemislugu märulipõnevikuna; komöödiad nagu black-ish ja The Carmichael Show oma keeruliste ideedega mustanahalisest identiteedist; ja see Roots, ikka vajalik lugu, aga nüüd üks lugu paljude seas.