Hulu filmi 'Cult Massacre: One Day In Jonestown' kui dokumentaalsarja, mis vastab igati oma pealkirjale, saab kirjeldada ainult hämmeldust tekitava ja kummitava osana. Selle põhjuseks on asjaolu, et see meenutab sündmusi, mis viisid saatuslikule 18. novembrile 1978, mil Guyanas Jonestownis hukkus Jim Jonesi ja tema kohutavate, halastamatute korralduste tõttu 918 inimest. Thom Bouge oli aga üks õnnelikest ellujääjatest – tal õnnestus samal päeval koos oma noorema õega põgeneda, kuid see ei olnud probleemideta, kaose ja traumadeta.
Ehkki ma sündisin 2. septembril 1957 Californias Sacramentos, vahetult pärast tema sündi, keset tema aastaid kestnud probleeme, liitusin rahvaste templikultusega, kui olin vaid viieaastane. Ent teismeliseks saades hakkas ta oma organisatsiooni vihkama ja kõik, millesse ta uskus, hakkas järk-järgult uskuma, et ta on lihtsalt oskustega meistrimees. Tegelikult üritas ta enda sõnul isegi mitmel korral põgeneda, st seni, kuni ta saadeti USAst Jonestowni distsipliini õppima.
'Proovisin mitmel korral põgeneda ja sain oma pingutuste eest karmilt karistada,' ütles Thom kord avameelselt. Otsustati, et ta vajab karmi distsipliini, et lõpetada mäss, lihtsalt selleks, et jääda hätta ja plaanida põgeneda, kuid 1978. aasta oli aasta, mil ta teadis, et lahkub. Ta ei teadnud, et ka tema isa ja noorem õde on tema kõrval, just õigel ajal, kui kongresmen Leo Ryan teatas vastusena endiste liikmete arvukatele kaebustele, et see on kultus ja neil on täiesti õigus.
Kuid paraku ei mõjutanud Thomi-suguste ülejooksjate olemasolu juht Jim Jonesi mingil määral, sundides teda lendurajal tulistamist tellima, kui nad põgenesid. Kolm relvaga meest tulid sisse ja avasid tule, kuid tema ja ta õde jooksid metsa, olles teadlikud, et isa oli teda seda tegema õpetanud. Seega kulus veidi aega, enne kui Thom märkas, et teda tulistati otse jalga, kuid tal õnnestus kolm päeva metsas elada, enne kui USA ametnikud nad päästsid. Tal polnud tol ajal aimugi, et Jim tappis kõik teised Jonestownis, mõjutades neid või andes neile jõuliselt tsüaniidi.
1978. aastal suutis Thom naasta USA-sse, pärast mida suundus ta San Franciscosse, et end sisse elada, kuid tal oli posttraumaatiline stressihäire. Tema jutu järgi sattus ta uimastisõltuvusse ja oli kolm aastat isegi kodutu, enne kui mõistis, et ainus viis, kuidas saab Jimi ja tema minevikku võita, oli see, kui ta astub ühiskonda iseseisva tööinimesena. Seega asus ta mõnele juhutööle, enne kui lõpuks avas 2005. aastal Dixonis oma suitsukontrolli- ja remonditöökoja.
Thom on sellest ajast peale öelnud: „Selle ettevõtmise kaudu olen saanud abi anda paljudele noortele, kes võitlevad uimastisõltuvusega, sarnaselt väljakutsetega, millega ma oma nooruses silmitsi seisin. Toetamine ja juhendamine aitas neil noortel oma elu muuta ja ühiskonda uuesti integreeruda. Kuigi selleks hetkeks oli ta juba abiellunud oma elu armastuse Janelle Bogue'iga, kellega ta jagab uhkusega üheksa last ja isegi paar lapselast. See ei olnud tema jaoks kerge tee, kuid ta on selgelt öelnud, et see on seda väärt.
2010. aastal valiti Thom Dixoni linnavolikogusse, kus ta sai teada, et võimupositsioonil olles võib ta kümnekordistada oma kirge abivajajate abistamise vastu, nii et see on see, mida ta omaks võttis. Tema jõupingutused olid tegelikult nii ilmsed, et ta valiti isegi 2016. aastal Dixoni linnapeaks, enne kui ta 2022. aastal uuesti Dixoni linnavolikokku valiti – viimane on ametikoht, mida ta uhkusega hoiab ja hoiab tänaseni.
Ja nüüd on Thom isegi California osariigi senati ringkonna kandidaat – seda otsust ei võtnud ta mingil moel, kuju ega vormi kergelt vastu, sest ta teab, et kui ta võidab, saab temast suure võimuga senaator. See vabariiklane kavatseb võidu korral tegeleda paljude muude probleemidega, nagu näiteks suurepäraste haridusprogrammide puudumine, kõrged maksud, kodutus ja kuritegevuse tase, mida ta on isegi oma sotsiaalmeedia platvormidel selgeks teinud.