Jaapani filmirežissööri Akira Kurosawa kaasautor, toimetaja ja lavastaja ‘Seitse samurai’ on mammutfilmide ettevõtmine ja edu. Sellest ajast alates on see kinomaailmas saavutanud legendaarse staatuse. See näeb Kurosawa koostööd oma püsiklientide Toshiro Mifune ja Takashi Shimuraga. Seitsmest samuraist sai Jaapani filmitööstuse vooluveekogu, mida võib nimetada selle tööstuse jaoks uueks standardiks. Lõpuks saavutas see maailmakinos ikoonilise staatuse, režissöör John Struges tegi selle Hollywoodi kuulsalt ümber kui „The Magnificent Seven“. Struges nägi lääne moodi ‘Seitset samurai’, kusjuures samuraid asendati püssimeestega. Selline on ‘Seitsme samurai’ mõju, et mõned kriitikud on Pixari animafilmi ‘Bug’ life ’süžee punktides isegi märkinud sarnasusi.
Kurosawa soovis algul, et film dokumenteeriks ühe päeva samurai elus, kuid hiljem jõudis tema uurimistöö käigus põllumeeste kaitsmise samurai lugu ja ta lisas selle filmi peamiseks eelduseks. Seda filmi võib vaadelda kui filmitegemise kaubamärgi ja art-house kaubamärgi täiuslikku ühendamist. Asjaolu, et filmist „Seitse samurai” sai tänapäeva Jaapanis üks enim teenitud filme, tõi aluse kihilisema ja nüansirikkama kino võtte tekkimisele nii publiku kui ka produtsentide poolt. Hoolimata kommertsliku, peavoolukino klišeede kasutamisest nagu kangelaslikkus, huumor ja „Villaini” stereotüüpne kujutamine, ei vii Kurosawa kunagi oma tähelepanu filmi filosoofilistest eeldustest. Kohustus, au ja ausus moodustavad moraalse kompassi, mis asub selle filmi keskmes.
‘Seitsme samurai’ süžee mängib 16. sajandi Jaapanis. Selle päeva elukutse on peamiselt põllumajandus ning ühiskond on kurjategijate ja põllumeeste vahel peaaegu lõhenenud. Meistrivaba samurai hulkub tänavatel, otsides tööd ja peavarju. Rühm abitult põllumehi palkas filmi käigus Kambei Shimada juhtimisel Takashi Shimura kehastuses seitse samuraid, et kaitsta neid kohaliku dacoitide jõugu eest. Stsenaarium on tempokas, emotsionaalne ja empaatiline oma tegelaste suhtes.
Vaatamata sellele, et film on üle kolme tunni pikk, jääb tegevus põnevaks ja seetõttu õnnestub sellega isegi tavalise filmivaataja tähelepanu pälvida. Süžeeseade, mille kohaselt palgatakse kangelasi nõrkade valvamiseks, on sellest ajast alates muutunud filmides tavaliseks tropiks, mis levib karri-vesterniteni nagu India kassahitt Sholay. Pidades silmas mitmeid kinematograafilisi aspekte, oleme suutnud koostada Kurosawa klassikaga sarnaseid parimaid filme. Nii et siin on nimekiri parimatest filmidest, mis sarnanevad ‘Seitsme Samruai’ filmiga ja on meie soovitused. Netflixis, Hulus või Amazon Prime'is saate vaadata mitut sellist filmi, näiteks ‘Seitse samurai’.
Oleks peaaegu kriminaalne jätta ‘Yojimbo’ kõrvale, hinnates samal ajal ‘Seitset samuraid’. ‘Yojimbo’ on veel üks näide Akira Kurosawa ja Toshiro Mifune kunstilisest koostööst. Mifune mängib korduvat ‘samurai’ rolli, meistrita ja tööd otsides. Ta siseneb feodaallinna ja üritab kahe hasartmänguperekonna vahelist konkurentsi võitluses kohaliku hasartmängureketi üle kontrolli kehtestada, enda üle võimust võtta. Mifune lõbustab kogu aeg halli peategelasena. Ta kujutab sujuvalt samuraid. Heast kurjuse üle saab ‘Yojimbos’ juhtiv eeldus, nagu ka seitsmes samurais.
„Harakiri”, nagu ka „Seitse samurai”, suurim edu tuleneb tõestusest, et lääne moodi samurai-filmid ei pea alati olema lähenemisviisis valemlikud. Samurai film võib olla kõik, mis ta ka tahab olla; see suudab toime tulla inimlike tragöödiate, armastuse, kaotuse, kohustuse ja moraalse dilemmaga. Kobayashi aeglase tempoga, mõõdetud lähenemine Edo perioodi kujutamisel lisab ajastu kõledust. Lugu jälgib ilma kaptenita samurai Hanshiro piinavat elu, kelle soov on sooritada hara-kiri, mis on jaapani rituaalse enesetapu mahavõtmine. Lähtumus on äärmiselt pessimistlik ja paatos, millega film püüab resoneerida, on meeleheide ja haletsus ning siiski lootusrikas.
Jah! Jah! Ma tean, et olete filmi näinud. Lisan selle nimekirja lihtsalt selle filmi endaga nautimise pärast. Tarantino teeb selles seda, mida ta kõige paremini suudab: tõestab oma seisukohta, võtmata ennast samal ajal tõsiselt. Tegevusjärjestused on üle mõistuse, kriitika selle kohta, et film on vähekunstiline, omamoodi pastiche, võib kõik olla õigustatud. Seda tehes ei tohi aga unustada, et ‘Kill Bill’ ei unusta ka oma filosoofilisi eeldusi. Kättemaks, au, armastus, kaotus, nõrk-tugev dihhotoomia leiavad kõik tee filmi eetose ülesehitamisel. Ka ‘Seitse samurai’ on film, mis ei võta ennast tõsiselt. Mifune improviseeritud huumorit või samuraide kohalikku voodipesu enne viimast näputäit võib pidada näitena selle tõestamiseks.
Ilmselt olete ka teie seda näinud ja kui ei, siis vaadake seda kohe. Veel üks verstapost kinematograafia universumis ja veelgi enam Jaapani filmitööstuses. ‘Rashomon’ on üks esimesi ja kindlasti kuulsamaid mittelineaarse jutustamise näiteid maailma kinos. Jällegi Kurosawa meistriteos, mille kangelaseks on lemmik Mifune. Kurosawa kasutab erakordset jutustamist. Mifune on hiilgav nagu tavaliselt, mängides vägistamises süüdistatavaid samuraid. Nii „Rashomon” kui ka „Seitse samurai” on oma olemuselt tõe ja õiguse otsimine ning minu arvates on nende suurim ühine joon.
Juba ette vabandust, sest ma luban ennast veelkord, lisades sellesse nimekirja veel ühe Mifune-Kurosawa Samurai filmi. „Sanjuro” tuleb kui „Yojimbo” järg ja räägib üheksa noorest samuraist, kes usuvad, et nende isandkammer on korrumpeerunud pärast seda, kui ta oli nende petitsiooni organiseeritud kuritegevuse vastu lahti rebinud. Jällegi armas segu kunstimuusikast ja kommertsfilmide loomisest kinnitab ‘Sanjuro’ ennast igavesti väärilise järje ja filmina. Filmi kohutav uusversioon tehti 2007. aastal nimega ‘Tsubaki Sanjuro’.
‘Goyokin’ on 1969. aastal valminud jidaigeki film, mille režissöör on Hideo Gosha. Jidaegeki on Jaapani filmide tuntud žanr. Sõna otseses mõttes ‘aja draamid’ tähendavad neid kõige sagedamini Jaapani ajaloo Edo perioodil, st aastatel 1603–1868. See järgib tagasitõmbunud roniini lugu, kes on minevikus tehtud pattude vaimset lepitust otsimas. Kuigi see pole tõepoolest samal tasemel mõnede teiste selles nimekirjas olevate kirjetega, töötab Goyokin suurepärase Samurai filmina suurepäraselt.
Masaki Kobayashi ‘Samurai mäss’ on nagu enamik samurai filme, mis on asetatud Edo perioodil Jaapanis. Filmis paluvad kohalikud valitsejad osava mõõgamehe pojal Yogorol oma naisest loobuda. Järgnev moraalne kriis paneb eelduse paika ja lõpeb lõpuks võitlusega, kui perekonna lõhestamisest keeldumine toob valitsejad käsu perekonnal endalt elu võtta.
‘Ran’ on kapten Kurosawa värviline eepos. See on Shakespeare’i filmi „King Lear” töötlus ja järgib Suure Isanda Hidetora lugu. Lord Hidetora otsustab pärast pikka ja edukat ametiaega jagada oma maa kolme laulu vahel. Noorim üritab isa hoiatada võimaliku kurja eest, mis võib tema otsusest tuleneda, ja ta ähvardab jultumusest. Perevaated järgnevad ja moodustavad eelduse peamiseks narratiiviks. Kurosawa kasutab fantastiliselt värve ja maalib tselluloidile ilusa kile.
Tegelikult pole sellest palju kirjutada. See on peaaegu identne „Seitsme samurai” uusversioon. Sellel ei ole originaali võlu, samasugust meisterlikkust suundades või tundlikkust ja siiski suudab see publikut lõbustada väga Hollywoodi stiilis. Mitmel viisil tüüpiline vestern, mida saab õhtusöögi ajal jälgida ja mis ei nõua vaataja liiga suurt tähelepanu. Kerge, nauditav, kinokogemus.
Ang Lee puhkes selle filmiga stseenile, võites võõrkeelse mängu eest Oscari auhinna. Ilmselt olete ka seda filmi näinud, kuid lisasin selle nimekirja lihtsalt seetõttu, et see on tänapäevane idamaine ettevõtmine, mis sarnaselt Kurosawale säilitab tugeva filosoofilise tuuma ja võimaldab siiski meelelahutust. ‘Kükitav tiiger, peidetud draakon’ on sõna otseses mõttes tõlge hiina idioomist, mis kirjeldab kohta või olukorda, mis on täis märkamatuid meistreid. Filmi esmases narratiivis on oluline roll soorollidel; omadus, mida jagab ka ‘Seitse Samurai’. Õppejõudude ja õpilaste suhet raamatus „Kükkuv tiiger, peidetud draakon” võib pidada omamoodi paralleeliks „Seitsme samurai” kapten-samurai dünaamikale. Idamaisest saab lõuend nii Kurosawa kui ka Ang Lee jaoks. Nende riigid, kultuurid ja tundlikkus võivad erineda, kuid idamaa üleolev kohalolek jääb heidutamata ja moodustab omamoodi kaare nende kahe meistriteose vahel.