Kas kuningas Arthur: mõõgalegend põhineb tõestisündinud lool?
Autorrežissöör Guy Ritchie viib oma publikud müütilise keskaegse maailma nõmmedesse 2017. aasta eepilises fantaasiadraamafilmis 'Kuningas Arthur: Mõõga legend'. Lugu hõlmab kuningas Utheri poja Arthuri muinasjutulist tagasitulekut, kes peab loovutama Excaliburi. Merlini maagiline mõõk – ja saada kuningriik kurjalt kuningalt Vortigernilt kätte. Pärast seda, kui Vortigern korraldab riigipöörde, saadetakse beebi Arthur paadile, et prostituutide seltskond teda peale tuleks.
Temast saab linnas nagu tänavamaffia, kes pole teadlik oma kuninglikust päritolust. Kuid kui ajad pingutavad, peab kangelane oma saatuse täitma, samas kui otsingud sunnivad ta silmitsi seisma oma minevikuga. Film on libe ja tegevusterohke keskaegne lugu, mida uuendatakse 21. sajandiks. Tähtede näitlejaansamblisse kuuluvad Eric Bana, Charlie Hunnam ja Jude Law, äratades ülistiiliseeritud fantaasianägemuse ellu. Siiski võite küsida, kui suur osa loost on seotud tõsieluliste sündmustega. Kui see on nii, alustame uurimist.
Kas kuningas Arthur: mõõgalegend põhineb tõestisündinud lool?
Ei, 'Kuningas Arthur: Mõõgalegend' ei põhine tõestisündinud lool. Suurel määral visuaalsest graafikast sõltuv film on ka täielikult väljamõeldud. Ajaloohuviliste jaoks oleks hädavajalik teada, et kuningas Arthuri ajaloolise olemasolu üle on teadusringkondades pikka aega vaieldud. Ja kui temast sai rahvaluule, muutsid jutuvestjad tema legendi oma suva järgi.
Üks esimesi dokumenteeritud Arturi mainimist oli 9. sajandi ladinakeelses ajaloolises tekstis 'Historia Brittonum', mida mõnikord omistati Walesi vaimulikule Nenniusele. Sellegipoolest on Arthuri rahvusvaheline populaarsus inglise rahvaliku ikoonina mõnevõrra tänu võlgu Geoffrey of Monmouthi suure kujutlusvõimega 12. sajandist pärinevale raamatule 'Historia Regum Britanniae' ('Suurbritannia kuningate ajalugu').
Arthur ja 'Suurbritannia küsimus' tervikuna on olnud paljulubav teema ka filmikunstis. Filmisari 'Sir Galahadi seiklused' (1949) vana 'Supermani' kuulsa George Reevesiga, peaosas Sir Galahad, oli esimene rahvalegendide filmitöötlus. Liigume edasi aastasse 2004. 2004. aastal ilmus Antoine Fuqua 'Kuningas Arthur' Clive Oweniga peaosas. Pärast filmi hämarat edu tahtis Warner Brothers teha veel ühe filmi, pidades silmas Arthuri legende. Üks neist oli John Boormani 1981. aasta eepilise põnevusseikluse 'Excalibur' uusversioon, mille režissööritoolis oli Bryan Singer.
Teine oli film, mille algne nimi oli 'Arthur & Lancelot'. Teises filmis mängivad Arthuri ja Lanceloti rolli vastavalt Kit Harington ja Joel Kinnaman. Warner Brothers arvas, et nimed ei olnud tähelepanu tõmbamiseks piisavalt olulised, ja nad mängisid ideega Colin Farrellist kuningas Arthurist ja Gary Oldmanist Merlinist. Ka seda versiooni ei tehtud. Vahepeal tegi Joby Harold Haroldi ja Dobkini loo põhjal stsenaariumi varajase mustandi. Lõplik stsenaarium muutus lõpuks siiski üsna drastiliselt ja filmis omistatakse neile kahele ainult lugu. Produtsent Lionel Wigram kirjutas stsenaariumi pikalt ümber ja filmis peetakse teda kaasstsenaristiks, nagu ka Guy Ritchiet.
Režissöör Guy Ritchie, kes on muidu tuntud oma subkultuuripõhiste põnevusfilmide poolest, pidas fantaasiat hirmutavaks žanriks, kuna ta polnud seda kunagi varem teinud. Ta kavandas seda kuueosalise pika frantsiisina, kuni film pommitas kassasid. Filmi esitleti algselt stuudios ja näitlejatele kui 'Sõrmuste isandat', mis kohtus Ritchie enda filmiga 'Snatch', mis tegi selle töö ära enamiku näitlejate jaoks. Kindlasti tegi see oma tööd Charlie Hunnami jaoks, kes oli piisavalt innukas, et oma kaaslastega selle rolli eest võidelda.
Ritchie tahtis viia Arthuri sureliku valdkonda, säilitades samas loo fantaasia olemuse – idee, mille ta sai Boormani filmist „Excalibur” – ja see on see, mille ta filmis suurepäraselt teostas. Teda inspireeris ka 'Troonide mäng', kuid veteranrežissöör soovis, et film oleks tema enda oma. Ta tegi mitu lõiget – kolme tunni pikkuse lõike ja kaks tundi ja kakskümmend minutit pikendatud versiooni –, kuid lõpuks läks ta ühe tunni ja viiekümne minuti pikkuseks võtteks. See tõi esile hääle ja rütmi, märkis lavastaja. CGI täiustamiseks kulus rohkem kui aasta ja see ilmneb filmist. Lõpuks ei pruugi see maagiat luua, kuid loo eepiline struktuur annab sellele kultuuris kindla koha, kuna seda jutustatakse ikka ja jälle.