Teised lõppevad, selgitatud

Mõned filmid annavad teile lõpetamise tunde, kui need on valmis, ja siis on filme, millel on nii palju pakkuda, et nad suruvad teid mitme vaatamise protsessi. 'Teised' on üks neist. Esimesel vaatamisel annab see teile suhteliselt sirgjoonelise loo. See loob riivsaia kogu tööaja jooksul, et hoida teid kursis kõigi saladustega. Kuid just siis, kui arvate, et olete selle lahti teinud, paiskab see teile lõpu, mis muudab kõike, mida arvate sellest teadvat. Peate seda veel vähemalt korra vaatama, et mõista kõiki selle nüansse. Siin käsitleme kõiki selle keerdkäike. Kui te pole filmi veel näinud, tulge selle artikli juurde hiljem tagasi. SPOILERID EES.

Krundi kokkuvõte

40ndate lõpus toimuv 'Teised' järgib lugu naisest nimega Grace, kes elab eraldatud majas koos oma laste Anne ja Nicholasega. Lapsed põevad haruldast haigust, mis muudab nad valguse suhtes ülitundlikuks, nii et igasugune kokkupuude päikesevalgusega tapab nad. Kui kõik tema maja teenijad ühtäkki sõnagi lausumata lahkuvad, on ta sunnitud palkama uued, kes salapärasel kombel tema ukse taha ilmuvad. Nende majja tulek toob endaga kaasa palju seletamatuid probleeme.

Lõpp

Film võtab šokeeriva pöörde, kui selgub, et sissetungijad on tegelikult selle koha uued omanikud. Nad tulid sinna elama pärast Grace'i ja tema laste surma. See tähendab, et lauad on pööratud. Grace arvas, et sissetungijad on kummitused, kelle eest ta peab end ja oma lapsi kaitsma; selle asemel oli see vastupidi. See muudab meie vaate filmist täielikult ümber ja lisab loole veel ühe kihi.

Põhjus, miks sissetungijad kõik kardinad maha võtsid, ei olnud see, et nad tahtsid Grace'i lapsi tappa. Põhjuseks oli see, et nad pidid olema tüdinud kardinate lakkamatust avamisest ja sulgemisest majas elavate kummituste poolt. Seda sündmust nägi ette stseen, kus Anne kakleb Viktoriga kardinate sulgemise pärast, mis Nicholase hirmutab.

See uus arusaam muudab ka pööningul oleva vaate hirmutavamaks. See oli siis, kui Grace mõistis esimest korda, et Anne polnud sissetungijate kohta valetanud. Ta järgneb neile trepi ülaosas asuvasse tuppa. Siin kuuleb ta naist ja last (kes on Victor ja tema ema) ning hakkab nii hirmul, et hakkab kõige pealt linu ära tõmbama. Nüüd vaadake seda stseeni Viktori ja tema ema vaatevinklist, kes pidid olema surmahirmuga, kuna kõik linad läksid ise käest ära, mistõttu nad põgenesid. Pärast seda alustab Grace intensiivset sissetungijate otsimist, mis lõpeb stseeniga klaveriruumis. Kujutage ette kõiki tema tegusid kui midagi, mida Viktori perekond kogeb teispoolsuses ja stseen muutub mitte ainult palju mõttekamaks, vaid ka hirmutavamaks.

Teine stseen, mida saab sel viisil seletada, on see, kus Grace jätab Anne'i üksi tuppa, selga tema esimene armulauakleit. Sisse tagasi tulles leiab ta Anne asemel kleidis vana naise. Teisest küljest tähendaks see, et Anne oli vana naise vallanud, mistõttu ta rääkis oma häälega. Viktori perekond oleks teda sellisena näinud. Kuid Grace ei teadnud, mis toimub, nii et ta ründas vana naist. See pani pere uskuma, et nende maja kummitused on pahatahtlikud ja tahtsid neid majast välja viia. Lihtne vaatenurga muutmine muudab kogu filmi tähendust ja see teebki selle nii heaks.

Film sisaldab ka sümboolikat, mis vihjab perekonna teadmatusele oma olukorrast. Lihtne tõsiasi, et nad otsustavad kogu selle aja pimedusse jääda, on metafoor sellest, et nad ei aktsepteeri oma reaalsust. Laste allergia päikesevalgusele on nende tõetundlikkuse metafoor – see teeb neile haiget, kui nad sellega kokku puutuvad. Igavene udu väljaspool maja näitab ka meile, et perel on oma olukorrale väga udune vaade. Udu varjab tõe, mis nende ees on ja muudab selle tõttu palju asju ebaselgeks. Lõpuks, kui Grace ja lapsed mõistavad asja tõsidust, vaibub udu ja järsku on päikeseline päev. Kui nad lasevad tõe sisse, lasevad nad sisse valguse.

Miks Charles lahkus?

Üks segadust tekitav seik filmis 'Teised' on olnud Charles, Grace'i abikaasa ning Anne ja Nicholase isa. Nagu Grace proua Millsile räägib, oli ta lahkunud sõtta, et sakslastega võidelda. Sõda lõppes, kuid temast polnud kuulda. Arvestades, et sõja lõpust on möödunud märkimisväärne aeg, tähendab Charlesi puudumine selgelt, et ta hukkus sõjategevuse käigus. See aga muutub, kui Grace ta metsast leiab. Selgub, et ta oli lihtsalt ära eksinud. Nüüd, kui ta on tagasi oma pere juurde, peaks kõik paremuse poole pöörduma. Aga, seda ei juhtu. Charles põeb PTSD-d ja varsti on ta valmis taas rindele lahkuma. Hoolimata Grace'i palvetest ja enda süüst perekonnast lahkumise pärast, lahkub ta.

Kahtlused tema olukorras tekivad siis, kui ta ütleb, et peab rindele tagasi minema. Kui sõda on ammu läbi, siis miks on tal vaja sinna tagasi minna? Sellele mõistatusele leitakse vastus filmi lõpus, kui selgub, et tegelikult oli iga tegelane surnud. Miks peaks Charles sel juhul olema erand?

Siin on see, mis temaga tegelikult toimub. Charles suri sõjas, mistõttu ta enam tagasi ei tulnud. Kuna ta suri rindel, sai sellest tema kummitusala. Nii nagu Grace ei saanud oma majast teatud kaugusele minna, ei saanud Charles lahkuda kohast, kus ta oma surma kohtas. Kui ta Grace'ile ütleb, et mõnikord ma veritsen, siis ta ütleb talle, et suri tulistamishaava või mõne muu vigastuse tõttu, mis pani ta surnuks veritsema.

Kuna ta ei näinud enam kunagi oma perekonda, tahtis ta seda hauataguses elus oma nimekirjast üle vaadata. Kuid jällegi oli ta piiratud paika, kus ta suri. Sellegipoolest soovis ta viimast korda hüvasti jätta, nii et ta võitles läbi udu, nagu Grace, isegi mõne hetke. Udu läheb vahemaa kasvades tihedamaks, mistõttu Charles eksiski. Kui ta ütleb Grace'ile, et oli oma kodu otsinud, ei valeta ta.

Ta jääb kauaks kadunuks, kuni Grace ta leiab. Kui ta poleks ise surnud, poleks ta teda isegi näinud ja ta oleks eksinud. Kuna aga ka tema on surnud ja ta teab teed majja, saab ta nüüd udust välja juhtida. Tal ei kulu palju aega, et sellest aru saada. Perekond, keda ta kogu selle aja näha tahtis, on samuti surnud ja see viibki ta depressiooni auku.

Ta püüab selle tõsiasjaga rahu teha ja kui Anne räägib talle, millal ema viimati hulluks läks, saab ta täpselt teada, mis sel päeval juhtus. Ta räägib Grace'ile sellest, kuid naine on selle kõik unustanud. Mis tehtud, see tehtud; ta ei saa praegu nende heaks midagi teha. Pealegi peab ta tundma, et teda tõmmatakse sealt, kuhu ta tegelikult kuulub, mistõttu ei saa ta vaatamata soovile nendega koos olla.

Kuidas Grace ja lapsed surid?

Kogu filmi vältel leiame lapsed rääkimas viimasest ajast. Eelmisel korral juhtus midagi, mis sundis teenijaid sõnagi lausumata minema. See 'miski' oli Grace'i hulluks mineku tagajärg. Mainitakse ka, et ta tegi lastele haiget ja Annel oli vist päris halb olla karjuma, et ta ei lõpeta enne, kui ta meid tapab. Lõpuks tuleb päevavalgele, et Grace tappis tõesti oma lapsed. Miks? Mis pani ta hulluks?

Mitmel korral räägib Grace oma üksindusest proua Millsile. Ta tunneb end maailmast äralõigatuna ja pole raske mõista, miks. Ta elab üksildases kohas koos lastega, kes ei saa päikese käes välja minna. See tähendab, et ilma nendeta ei saa ta välja minna; järelikult puudub seltskondlik elu. Tema mehest pole jälgegi ja ainsad inimesed, kellega ta rääkida saab, on teenijad, kes pole just tema sõbrad. Samuti leiame teda mõnikord oma laste pärast, eriti Anne pärast, kes muutub iga päevaga mässumeelsemaks.

Seda kõike võib kellelegi käsitseda liiga palju ja täpselt nii juhtus ka Grace'iga. Ta läks hulluks, eraldatuses, üksindusest haaratuna. Ühes oma krambis oleks ta mõelnud probleemist vabanemisele, milleks on tema lapsed. Ta arvas vist, et ilma nendeta oleks ta vabam; ta saaks ära minna ja kuskil mujal endale uue elu leida. Kuna keegi polnud teda takistanud ega teisiti nõu andnud, lämmatas ta oma lapsed padjaga surnuks. See on juhtum, millele Anne kogu filmi vältel viitab.

Kui Grace võitlusest välja tuli ja mõistis, mida ta oli teinud, ei suutnud ta endale andestada. Ükskõik kui aheldatud ta nende pärast tundis, armastas ta ikkagi oma lapsi. Lein oli talle liiga palju talumiseks. Niisiis, ta tulistas endale pähe.

Filmi mitmes stseenis on vihjatud laste ja Grace’i surmaviisile. Kui asjad lähevad pingeliseks, reageerivad nad olukorrale vastavalt oma surmaviisile. Anne ja Nicholas hakkavad ebaühtlaselt hingama (mis viitab sellele, et nad lämbusid surnuks), pannes nende ema käskima neil niimoodi hingata. Grace aga saab migreeni, mis on kuuli pähe hammustamise kõrvalmõju. Kui kaua nad surnud olid, pidi see olema umbes nädal või kaks. Grace ütleb proua Millsile, et postiljon ei võtnud sel nädalal postitust kätte, mis tähendaks, et tema ja ta lapsed olid enne seda surnud.