Netflixi õudus-põnevusfilmis ‘Things Heard & Seen’ lähenevad abikaasa ja abikaasa filmitegevad duo Shari Springer Berman ja Robert Pulcini (‘American Splendor’) mõlema žanri ühistele troopidele indie vabadusega. Ja selle tulemuseks on tume ja neetiv draama, mille keskmes on feministlik ja filosoofiline. Lugu keerleb New Yorgi kunstiteadlaste paari George Claire'i (James Norton) ja Catherine Claire'i (Amanda Seyfried) ümber, kes kolivad koos tütre Frannyga (Ana Sophia Heger) 1980. aastal oma tütre Franny (Ana Sophia Heger) väljamõeldud linna Chosenisse. George palgatakse õpetama Saginawi vabade kunstide kolledžisse.
Filmi edenedes hakkab Catherine õppima õõvastavaid saladusi nende uue maja ja George'i mineviku kohta ning leiab paranormaalsete hulgast ebatõenäolisi liitlasi. Film uurib nii hea kui kurja olemust ja seda, kuidas nad omasuguseid köidavad. Siin on kõik, mida peate teadma lõpu ‘Kuuldud ja nähtud’ kohta. SPOILERID EDASI.
Väljastpoolt vaadatuna näivad George'il ja Catherine'il täiuslik abielu ning nad on püüdnud seda fassaadi säilitada, varjates isegi oma tumedat, ebatäiuslikku mina üksteise eest. Catherine võitleb söömishäirega ja George on oma pere ülalpidamiseks vanematelt laenanud märkimisväärse summa raha. Georgi sõnul vajavad nad hädasti uut algust. Niisiis loobub Catherine oma tasuvast tööst linnas ning kolib koos abikaasa ja tütrega Valitud juurde, kus nad teevad oma koduks 19. sajandist laiuva talumaja.
Varsti pärast nende elama asumist saavad Catherine ja Franny aru, et nende uus kodu jääb kummitama, kuid George irvitab esialgu selle mõtte üle. Kuid valgus põleb ja kustub iseenesest. Raadios on staatiline ka siis, kui pistik pistikupesast välja tõmmatakse. Ja George ja Catherine tunnevad oma magamistoas üha suurenevat heitgaaside haisu. George alustab põgusat ja nõrka suhet kohaliku noore naise Willisega (Natalia Dyer). Abielu ja valed, mille George on Catherine'ile ja teistele öelnud, hakkavad lahti harutama.
Catherine avastab, et naisvaim pole nende majas alati pahatahtlik ja otsib George'i ülemuse Floyd DeBeersi (F. Murray Abraham) abi, kes on tuline Rootsi teoloogi Emanuel Swedenborgi järgija. Catherine'i teadmata on George'i loomupärane isiksus juhtinud tähelepanu ka teatud vaimudele ja nad on tõepoolest pahatahtlikud. Kui ta saab saladuse saladuse järel teada, mille George on hoolikalt varjanud, leiab Catherine omaenda noore armastatu Eddie.
Jah, George tapab Catherine'i. Ta on tapnud ka Floydi ja tema vanema sugulase, kes väidetavalt suri meres, ning pannud Justine'i (Rhea Seehorn) koomasse. Nagu Floyd ja tema rühm Rootsiborgi austajaid Catherine'ile enne seanssi selgitavad, tõmbaks inimene oma olemuselt heatahtlikku meelt oma koju. Pärast nende elama asumist ei võta nii kaua aega, kui nii Catherine kui ka tema tütar mõistavad, et nad jagavad oma kodu vaimuga.
Esialgu usub Catherine, et naine, keda nad ja Franny pidevalt näevad, on proua Smit, maja algupärase naise, kalvinistide jutlustaja. Pärast nende kinnisvaramaakleriga rääkimist mõistab ta, et tegelikult oli see maja varem hõivanud perekonna matriarh Ella Vayle (Emily Dorsch). Ta saab kinnisvaramaaklerilt ka teada, et Eddie (Alex Neustaedter) ja Cole (Jack Gore), kohatud poisid, on Ella lapsed. Ella abikaasa Calvin andis Ellale ja poistele rahusteid enne kahe auto süüte sisselülitamist ja seejärel voodiga Ellaga liitumist.
See paneb Catherine'i lõpuks mõistma, miks ta oma garaaži otsas asuvas magamistoas igal õhtul pidevalt heitgaase nuusutab. Kuna Catherine'i lahkus ja kaastunne tõmbab Ellat tema kaitsjaks, tõmbab George petlik, ambitsioonikas ja vägivaldne isiksus Calvini tähelepanu. Kunstiteosed, mida George oma kontoris eksponeerib, on aastate jooksul talle palju kiitust pälvinud. Selgub, et tema nõbu värvis neid tegelikult.
George ütleb Floydile, et tema andekas nõbu suri merel, kui ta oli 19-aastane. Kuid Catherine saab aru, et George tappis ta ja väitis kunsti enda omaks. Pärast seda, kui Floyd saab teada, et George on andnud talle võltsitud soovituskirja, ütleb ta talle, et teavitab HR-i, tehes nooremale mehele selgeks, et see viib lõpuks tema vallandamiseni. Nende ekskursioonil Floydi paadil tapab George Floydi tõenäoliselt samal viisil, nagu ta tappis oma nõbu, ja ujub kaldale. Sellepärast on Justine teda hiljem nähes täiesti läbi imbunud.
Nagu tema vestlusest vana professoriga selgub, ei võetud George'i väitekirja vastu ja tõenäoliselt pole tal isegi doktorikraadi, mistõttu pole tal õigust üheski koolis õpetada, koos soovituskirjaga või ilma. Ta üritab Justine'i tappa, kui naine paljastab talle, et naine teab tema afäärist Willisega. Õnneks elab ta sellele järgnenud õnnetuse üle, kuid satub koomasse. Kui tema kurjuse poole laskumine intensiivistub, saab George Calvini jaoks peaaegu nagu anum. George kasutab oma naise välja löömiseks ka rahusteid, kuid ta üritab meeleheitlikult mitte seda viimast oma naise tapmist sooritada. Calvin aga lööb ta üle ja võtab kontrolli enda kätte, tappes Catherine kirvega.
Catherine leiab köögi aknalt rõnga. Mõistnud, et Ella seda enne teda kandis, paneb ta selle selga. Ühel hetkel üritab ta seda Eddie'le anda, kuid viimane palub tal seda säilitada, teades, et ta vajab ema kaitset. Filmi viimastest hetkedest selgub, et sõrmus kuulus algselt proua Smitile, kes sarnaselt kahe tema järel tulnud naisega oli ka tema mehe jõhkruse ohver.
Sõrmus moodustab naiste vahel ühenduse, silla, mis seob mineviku olevikuga. Kui Ella oli elus ja üritas meeleheitlikult oma vägivaldset abikaasat koos lastega üle elada, kaitses teda tõenäoliselt proua Smit või võib-olla naine, kes elas vahepeal selles majas ja oli ka abikaasa väärkohtlemise ohver.
Vahepeal näib pahatahtlikkus olevat oma olemuselt kurja olemuse tõttu edasi kandunud ühelt maja meeselanikult teisele. Sel hetkel, kui Catherine sureb, kukub sõrmus sõrmelt, kuna meeste tigedus on oma kaitsest üle saanud. Naiste ühist sidet pole vaja ka nüüd, sest Katariina on sureliku maailmast üle astunud.
Jah, George maksab lõpuks pattude eest kopsaka hinna. Film pärineb ilmselgelt ühe Rootsiborgi populaarseima teose „Taevas ja selle imetab vaimude maailm ja põrgu: kuuldud ja nähtud asjadest” järgi ning seda mõjutavad teoloogi tööd tugevalt. Raamat ise esineb kogu filmi jooksul mitu korda. Just selle annab Floyd George'ile tervituskingituseks. Ehkki George'il pole müstika vastu huvi, tõmbab Catherine seda nagu koi leegile, eriti pärast paranormaalseid kohtumisi nende majas.
Filmi lõpu poole saab George teate Justine'ilt, kes on ärganud ja paljastab kõik oma kuriteod võimudele. Seejärel suundub ta nõbu vanale paadile, kuulamata sadamas ametniku hoiatusi. Teekonnaks valmistudes võib publikule andestada, kui nad ekslikult arvavad, et ta suundub Justine'i tapma. Kui ta aga keset merd tormirindega kohtub, saab selgeks, et ta on asunud oma arvestusega kohtuma.
Neetud, nagu Calvin ja hr Smit, on teda ka kutsunud ning ta vastab kogu fanaatiku innukuse ja otsusekindlusega. Lõppude lõpuks on nad lõpuks sugulased. Viimastel hetkedel saab George osaks George Innessi (kunstnik, keda Rootsiborg näiliselt ja tugevalt mõjutas) „Surma varju org”, mis ilmub Swedenborgi raamatu kaanekunstina, taaselustamisena ja alustab oma teekond põrgusse.