10 filmi, mida peate vaatama, kui teile meeldib praegu apokalüpsis

Apocalypse Now vaadates ei vaata te ainult filmi. Te kogete eepilist emotsionaalset ja vaimset teekonda. Selleks ajaks, kui ‘Õudus, õudus’ kaob, transporditakse teid alles siis reaalsesse maailma. Apokalüpsis Now on minu jaoks üks suurimaid filme, mis iga kord tehtud on, ja on hõlpsasti minu lemmik Francis Ford Coppola filmograafia muljetavaldava rea ​​seas. Pärast igat vaatamist igatsen ikka veel minna tagasi sõjakaosesse, vaadata uuesti hüljatud jõgesid ja hommikul ‘Napalmi puude’ lõhna.

Film anti välja segatud arvustustele, kus paljud kriitikud väitsid, et see on antiklimaktiline. Kuid ‘Apocalypse Now’ puhul on asi selles, et kogu asi on haripunkt, mis hoiab teie silmi ekraanil, džunglis. Film on oma 2 ja poole tunnise tööajaga pikk ning filmi lõpuks väsib ära. Mitte väsinud, sest see oli liiga pikk või igav, vaid seetõttu, et film on suutnud panna teid tegelaste pilgu läbi nägema ning nende teekond on valus ja pikk.

Film põhineb Joseph Conradi teemal “Pimeduse süda”, mis on juhtumisi ka üks mu lemmikraamatuid. Kuid paar aastakümmet edasi liikudes oleks võimatu arutada ‘kõigi aegade suurimaid filme’, mainimata Coppola ’Apocalypse Now’. Siin on nimekiri filmidest, mis sarnanevad meie soovitustega Apocalypse Now'le. Netflixis, Hulus või Amazon Prime'is saate vaadata mitut sellist filmi, näiteks Apocalypse Now.

10. Pimeduse süda: filmitegijate apokalüpsis

Pimeduse süda: filmitegijate apokalüpsis on 1991. aastal valminud dokumentaalfilm Apocalypse Now loomisest. Dokumentaalfilmis kasutatakse kaadritaguseid kaadreid ja selle jutustab Eleanor Coppola (Franciscuse naine). See pole pelgalt lavataguste sündmuste tabamine, dokumentaalfilm on struktuurilt täielik
ja hoiab filmi tooni väga tihedalt.

Kui film haarab sõjakaose, siis dokumentaalfilmis on filmi tegemise raskused täiuslikult kaetud. Dokfilmi vaatamine paneb meistriteost veelgi rohkem hindama. Võitlused, mis hõlmavad haigusi, halba ilma, isiklikke probleeme ja viivitusi, on kõik väga hästi tabatud. Dokumentaalfilm näitab ka režissööride ambitsioonide ohtusid ja pingeid, kuna Coppola võib selle käigus ohustada tema elu ja karjääri.

9. Tere hommikust Vietnam

Kui soovite vaadata Vietnami sõja filmi, kuid teistsuguse kergemeelse lähenemisviisi järgi, on see film teie jaoks. ‘Tere hommikust Vietnam’. Filmi tegevus toimub Saigonis 1965. aastal ja selles mängib peaosas Robin Williams, kes mängib sõja ajal lugupidamatut Radio Dj-d. Film ei võta ennast ega täpsemalt selle teemat liiga tõsiselt. Robin Williams annab oma karjääri ühe parima soorituse, mille eest ta vääriliselt võitis Kuldgloobused. Ta suudab suurepäraselt tasakaalustada nii koomilist külge kui ka tõsiseid hetki. Robbinsit toetavad hästi Forest Whitaker ja Bruno Kirky. Filmi 60ndate heliribad on sama meeldejäävad kui dialoogid. Tegelased on usutavad ja filmi tempo tehakse suurepäraselt.

8. Täismetalljope

Stanley Kubricku täismetallist jope pole teie keskmine tegevusrohke sõjafilm. Filmi dialoogid on värsked, esitused säravad ja ka lavastus on otse uhke. Esialgu tahtis Kubrick teha filmi holokaustist, kuid kriipis selle plaani kiiresti maha ja jätkas Vietnami sõjast filmi loomist.

Leian, et film on mitme vaatamise korral võimsam. Kubrick on oma lähenemisviisis tavaliselt hoolikas, perfektsionist ja seetõttu võib mitmes vaates tõeliselt hinnata selle peamõtte rasket tööd. Erinevalt enamikust Kubricku filmidest on täismetalljope tumedatest teemadest hoolimata kergemeelne ja suudab kohati isegi sarkastiline ja pilkane olla.

7. Päästekoit

Päästekoit on film, mille režissöör Werner Herzog linastus 2007. aastal. Filmis mängib peaosas Christian Bale, kes teeb meeletu keha ümber, mängides lennukis alla kukkunud ja vietnamlaste poolt tabatud pilooti. Püsivus on filmi tugev omadus. Bale'i tegelaskuju on pimesi optimistlik, kuigi see on ainus, mis teda elus hoiab. Ta loodab lootuse vastu ka kõige lootusetumatel aegadel.

Bale'i tegelaste suhted vangistamise ajal ümbritsevatega on teravad ja liigutavad. Visuaal on toores ja toores (mis komplitseerib filmi seadeid ja teemasid). Partituur peegeldab visuaalselt kummitavalt. Herzog (meetodirežissöör) on oma asukohavalikuga väga nõudlik. Tai džunglites tulistati päästekoitu ja selles pole kahtlust. Kogu film on veenev ja usutav selle kangekaelsuse tõttu, mis Werner Herzog inimesena on.

6. Õhuke punane joon

Õhuke punane joon on 1998. aastal Terrence Mallicki režisseeritud film, mis põhineb II maailmasõja ajal toimunud Guadalcanali kampaanial ja põhineb James Jonesi romaanil. Erinevalt enamikust nimekirjas olevatest filmidest ei räägi see film Vietnami sõjast. Vaatamata filmi pikale tööajale on see ilus rikkalike värvide ja toonidega ning filmi lavastus ja filmikunst on meisterlikult meisterdatud.

Nagu Apocalypse Now, on ka ‘Thin Red Line’ taustal sõda laastatud, kuid mõlemad filmid otsivad vastuseid inimeste konfliktidele. Trend, mida märkate sõjafilmides, eriti Vietnami sõjafilmides, on konflikt ja segadus, mis osutuvad tegelastele takistuseks. Ja konflikt keset kaost muutub hulluks ja pettumuseks.

Sellesse filmi ei tohiks tulla klišeelast sõjafilmi oodates. Sageli on seda nimetatud igavaks ja venitatuks ning filmil puudub ka süžee tüüpiline struktuur. Kuid nagu Apokalüpsis praegu, on see film oma tempoga julge ja sõjafilmi jaoks intellektuaalselt keeruline. Lõppude lõpuks on see Terrence Malick.

5. Hirvekütt

Hirvekütt on 1978. aastal eepiline sõjafilm, mille kirjutas ja lavastas Michael Cimino. Filmis mängivad Robert Deniro, Christopher Walkens, John Savage ja Meryl Streep. See jälgib kolme Vene-Ameerika terasetöölise elu, kelle elu on Vietnami sõtta saatmise järel igaveseks muutunud. Sõja traumat ja piinamist demonstreeritakse rangelt ning etendused on täpsed, võimsad ja emotsionaalselt liigutavad.

Film võitis viis akadeemia auhinda, sealhulgas parima pildi ja parima režissööri ning tähistas Meryl Streepi kõigi aegade esimest Oscari nominatsiooni. Sõjavastasest teemast hoolimata on film olnud algul teatud tasemel poleemikatega kriitikute poolt, kes nimetasid seda 'fantaasiarikkaks ja ettekujutatavaks'. Kuid film on suutnud ajaproovile vastu panna ja seda peetakse tänapäeval laialdaselt üheks suurimaks filmiks kogu aeg.

Filmi “vene rulett” stseen on iseenesest kogu raha väärt. Kõik selle stseeni kohta on kuld. Stseeni intensiivsus on hämmastav ja De niro esitus tõstab selle täiesti uuele tasemele. Pinge on stseeni ajal tõeline ja usutav. Ja nagu varem mainitud, peaks ainuüksi see stseen olema piisavalt veenev, et panna teid filmi vaatama.

4. Hamburgeri mägi

Hamburgeri mägi on nimekirjas tõenäoliselt kõige alahinnatud film. Alustades plahvatab film intensiivsusega, kuid muutub mõne aja pärast veidi loidaks. Kuid kui toimingud ja sõjad on aset leidnud, on film taas oma parimas vormis ja jätkab seda kogu filmi vältel järjekindlalt. See on ka ilmselt 80ndate kõige vähem meelde jäänud sõjafilm, kuid see ei võta midagi ära asjadest, mida ta suudab saavutada.

Kui Platoon ja Apocalypse Now võtavad oma sõjakujutisega rohkem vasakpoolset punkti, esindab ‘Hamburger Hill’ seda seevastu pigem ülla eesmärgina ning sõdureid auväärsemalt ja ülistatumalt. Film räägib ‘Hamburger Hilli lahingust’, mille USA ja tema liitlased (Lõuna-Vietnam) pidasid Põhja-Vietnami vägede vastu.

Film on oma teemadega täpne ja jääb truuks järgnevale loole. Erinevalt paljudest sõjafilmidest ei püüa see liiga palju rääkida ja jääb oma struktuuriga väga kooskõlas. Mädanenud tomatite täiusliku 100% -lise skooriga Hamburger Hill on üks film, mida peaksite kindlasti vaatama.

3. Sõdade kaotused

Sõdade kaotused on 1989. aasta film, milles mängivad Michael J Fox ja Sean Penn. Filmi temaatika hõlmab inimkonna mandumist, loomalikku käitumist ja inimväärtuste proovilepanekut. Sean Penni tegelaskuju on jõhker ja julm ning tegelaskuju mängitakse absoluutse veendumusega. Ta on kuri, hirmutav ja kogu veenev. Michael J Foxi tegelaskuju on seevastu ‘tavalisem’. Normaalsema all pean ma silmas seda, et ta on meie jaoks rohkem kui keegi, kes pole kunagi pidanud sõjapiirkonda astuma ega isegi kaosega tegelenud.

Vietnami daami röövib rühm seersandi (Sean Penni tegelaskuju) korraldusel. Erikkson (Michael J Foxi tegelaskuju) vaidlustab selle otsuse tugevalt. Ja filmi esitatakse tema traumaatiliste välklambide kaudu. Film on jõhker ja vägivaldne ning jääb teie juurde kauaks. Nähtavaid pilte on raske näha, kuid film pakub palju enamat kui lihtsalt vägivalda. Elu õudusunenägudest hoolimata püüab see õigesti hakkama saada. Quentin Tarantino on väitnud, et sõjaohvrid on Vietnami sõja suurim film.

2. Rühm

Platoon on sõjavastane film, mille on lavastanud kõigi asjade meister ’Vietnami sõda’ Oliver Stone. Platoon on osa tema Vietnami sõjatriloogiast ja see on esimene film, mis jätkab filmi 'Neljandal juulil sündinud' ja 'Taevas ja maa'. Tunnen, et Platoon on sarja parim film. Muidugi on Oliver Stone Vietnami sõja ekspert, paganama stsenaarium põhineb tema kogemusel USA jalaväelasel Vietnamis.

Üks põhjustest, miks Platoon nii hästi töötab, on maapinnast lähtuv vaade sõjale. Oliver Stone'i sõjakogemus ning Charlie Sheeni ja Willem Dafoe hämmastavad etteasted hoiavad filmi nii tõelise ja ehtsana. Lähim, mida ükski sõjavastane film on kunagi saavutanud, keskendub film eksitatavale ja ajupestud Ameerika seiklusele Vietnami džunglitesse. See on tükk, mis tutvustab jalaväeelu ja süveneb tegelaskuju uurimisse koos konfliktide ja duaalsusega, millega tegelased vaeva näevad.

Ühes stseenis kohtab filmi tegelane Charlie Sheens puudega vietnamlast ühes külas, kuhu nad on reide teinud. Sheen on väljendusrikas ja vali, kuid tema sees oli selgelt näha pettumusi ja haavatavust. Ja see on see, mida Platoon endast kujutab, inimmeele vastuolud.

1. Aguirre, Jumala viha

See pole film Vietnami sõjast, paganama, see pole isegi film ühestki sõjast. Niisiis, kuidas peaks seostama sellist filmi nagu Apocalypse Now sellise filmiga? Aguirre, Jumala viha on eepiline ajalooline draamafilm, mille režissöör on Werner Herzog (nimekirjas olev teine ​​film), mis jälgib Hispaania konkistadore ja sadat India orja teekonnal El Dorado (kullast linn) leidmiseks. Francis Ford Coppola on mitu korda maininud, kuidas filmil on olnud Apocalypse Now jaoks suur mõju.

Mõlemad filmid on atmosfäärilised, teekond tundmatusse, tundmatusse mitte ainult geograafiliselt, vaid ka sisemine teekond hullusesse koos laskumist esindavate jõgedega. Aguirre, Jumala viha mõjutas ka pimeduse süda ja nimitegelasel on sarnasusi Kurtzi omaga. Mõlemal on hullus, ‘kiusatus olla Jumal’, petlik unistus hiilgusest.

Isegi mõlema filmi lavatagused lood peegeldavad üksteist. Väljaandes Apocalypse Now kaalus Coppola pettumuste tõttu peaaegu enesetappu. Tema suhe Marlon Brandoga oli jõudnud äärmusse. Samamoodi olid jumala viha tulistamise ajal Werner Herzog ja kuumapäine Klaus Kinski pidevalt teineteise ees. Seal on legend, mis ütleb, et Herzogil on Kinski isegi relva otsas, kui asjad välja keevad. Aguirre, jumala viha on see film, mis toidab sind kõigi emotsioonidega, mida Apocalypse Now teeb. Kõrbe uudishimu, hirm tundmatu ees, vaimne teekond, mis viib teid põrkmõdadeni. Aga kui õudused lõppevad, siis igatsed seda.