Kurjus ei tunne piire

Silla Skandinaavia versioon (Bron/Broen) algab kehaga, mis asetatakse Taani ja Rootsi vahelisele sillale üle poole tee.

Ameerika silla adaptsioon asetab surnukeha Mehhiko ja USA piirile.

See FX seeria , mis algab kolmapäeval, peaks olema sama hea või parem kui originaal.

Eriti Taani televisioon on tuntud kurjakuulutavate, psühholoogiliselt tihedate krimisarjade poolest, kuid on raske ette kujutada, et Kopenhaageni ja Malmö kultuurilises kokkupõrkes on palju, välja arvatud võib-olla väikeste erinevuste nartsissism. (Rootsi detektiivid muigavad Kopenhaageni inspektori aktsendi peale.)

Ciudad Juárez ja El Paso on seevastu rikkad kultuurilistest lõhedest ja sotsiaalsetest ebakõladest. Narkokartellide varjupaigal Ciudad Juárezil on tõeline, hiljutine ja kohutav mõrvade ja inimröövide ajalugu: alates 1993. aastast on seal tapetud sadu naisi ja palju rohkem on teadmata kadunud.

El Paso on, kui mitte midagi muud, tiigel käimasoleva immigratsioonireformi arutelu jaoks.

Teisisõnu öeldes: Sillal ähvardab konservatiivne kohtunik pärast otsust Mehhiko päevatööliste vastu, kes arreteeriti El Paso nurgal vedelemise eest.

2021. aasta parim telesaade

Televisioon pakkus tänavu leidlikkust, huumorit, trotsi ja lootust. Siin on mõned The Timesi telekriitikute valitud tipphetked:

• • 'Sees': Ühes toas kirjutatud ja filmitud Bo Burnhami komöödia erisaade, voogesitus Netflixis, pöörab pandeemia keskpaigas tähelepanu keskpunkti Interneti-elule .
  • 'Dickinson': The Apple TV+ sari on kirjanduslik superkangelanna päritolulugu, mis on oma teema suhtes surmtõsine, kuid pole enda suhtes tõsine.
  • 'Järjestumine': HBO kurjakuulutavas draamas meediamiljardäride perekonnast rikas olemine pole enam midagi sellist, nagu vanasti .
  • 'Maa-alune raudtee': Barry Jenkinsi muutlik adaptsioon Colson Whiteheadi romaanist on muinasjutuline, kuid samas üdini reaalne.

Kui Rootsi poliitik võtab ebapopulaarse seisukoha, on see ettepanek kehtestada raamatukogutasud.

Sild, millel on suurem eelarve, näitlejad Diane Kruger (Inglourious Basterds) ja Demian Bichir (Weeds) ning palju süttivam taust, jääb kuidagi alla. See on originaalist valjem, julgem ja torkavam ning ka igavam.

Sild häirib; see pole lihtsalt nii huvitav.

See ei ole alati nii adaptatsioonide puhul, olgu need siis komöödiad nagu HBO Veep, mis on ümber kujundatud Briti saatest The Thick of It, või draamad nagu Showtime’s Homeland, mis põhineb Iisraeli sarjast Hatufim.

Puudub tõestatud edu retsept. Mõned koopiad jäävad originaali lähedale ja teised rifivad vabamalt, kuid parimad leiavad võimaluse oma versioonid teistmoodi huvitavaks muuta. FX-l on hõng ebatavaliste kodumaiste saadete, sealhulgas The Americans ja American Horror Story suhtes.

Liigne ambitsioon võib olla osa The Bridge'i probleemist. Filmitöö ja muusika on meeleolukad, sugestiivsed ja liiga pealetükkivad – filmitegemine on kunagi liiga eneseteadlik, et end tõelises loovuses lõõgastuda. Lõikuvad looliinid on ehk liigagi sarnaselt sünged tooni ja isegi tooniga. Koomiline kergendus pole hea krimisarja jaoks vajalik, kuid kontrast aitab palju.

Ja siis on kangelanna, detektiiv Sonya Cross. Teda kehastav proua Kruger on võib-olla isegi põhjamaisem ja klassikaliselt kaunim kui tema Rootsi kolleeg Sofia Helin. Sonya on ebatavaline, tal on rohkem kui Aspergeri sündroomi vihje. Ja proua Krugeri kahjuks on latt psühholoogiliste raskustega naiskuritegevusega võitlejatele juba kõrgel: Claire Danes kui bipolaarne C.I.A. analüütik Homelandis, Emily Deschanel tundetu kohtuantropoloogina filmis Bones või isegi kummitusi sosistav selgeltnägija Patricia Arquette, kes mängis ärajäänud sarjas Medium.

Proua Kruger on rollis sobivalt kohatu ja külm, kuid ta ei tõmba kehastust täielikult välja – Sonya tundetus näib lülituvat sisse ja välja ilma suunava põhjuseta. See võib olla põhjus, miks Ameerika versioon telegrafeerib detektiivi seisundit viisil, mida Skandinaavia originaal ei teinud. Sonya ülemus tuletab talle meelde, et ta peaks looma ohvrite lähedastega silmsidet ja külastama naistetuba, kui on aeg särki vahetada. Originaal lubas vaatajatel kangelanna häireid kalduda.

Härra Bichiril on lihtsam mängida räsitud, läbipõlenud Mehhiko detektiivi Marco Ruizi, ausat politseinikku, kes peab mõrva uurimiseks omaenda politseijaoskonnas korruptsiooni, altkäemaksu ja vägivallaga seotud rünnakuid läbima. Tema ja Sonya on paaris, sest mõrv kuulub ühise jurisdiktsiooni alla ja nad ei sobi muidugi kokku, kuid veidralt sobivad.

The Bridge’i eeldus tundus Texase ja Mehhiko piirile ideaalselt sobivat, kuid krimidraamana osutub see siiski väiksemaks kui selle lõhede summa.