Jessica Jones Netflixi originaalsari, mis põhineb Marveli koomiksitel (pärast Daredevilit), on vastumeelselt superkangelaslik. Selle lõi Melissa Rosenberg, viie Videviku filmi stsenarist ja telesaadete, sealhulgas Dexter, kirjanik ning mille peaosas on korteris Korter 23 äge Krysten Ritter filmist Don't Trust the B____. See on nutikas 21. sajandi võte film noir'ist. kus on kangelanna, kes varjab oma ülijõudu, sest see on tema äärmise emotsionaalse haavatavuse ja hirmu põhjuseks. Toimub keeruline balansseerimine – meeleolukas detektiivisaade ristatakse nii koomilise põnevusfilmi kui ka psühholoogilise draamaga, mis on ohus –, kuid proua Rosenberg on oma ülesannete kõrgusel.
On ahvatlev öelda, et Jessica Jones on superkangelane, mida näitab Läbipaistev on olnud sitcomis või Troonide mängus mõõga ja nõidumise sarjas, laiendades ja taasleiutades teležanri. See oleks siiski venitus. Kunagise kostümeeritud kangelase eeldus muutus pärast katastroofilisi sündmusi detektiiviks, pandi paika koomiksis Alias, mis tutvustas 2001. aastal Jessica Jonesi tegelaskuju. Ja uues sarjas, mille 13-osaline esimene hooaeg jõuab voogesitusse reedel, on see ei tunne, et proua Rosenberg muudaks superkangelase žanri ümber. Jääb mulje, nagu kohandaks ta seda teise eesmärgi saavutamiseks: Veronica Marsi vaimule võimalikult hell ja hoolas kummardus.
Jones on tumedam, seksikam ja palju vägivaldsem kui Mars, kuid alates mängulisest noir-stiilist kuni müsteeriumi-lookaareni ja lõpetades proua Ritteri veidra jutustusega, on võrdlus (kriitikatele kättesaadava seitsme episoodi kaudu) vältimatu. Ja nagu Mars (ja Buffy the Vampire Slayer), on ka Jessica Jones saade naiste kangelaslikkusest, kuid veelgi enam – neli keskset tegelast, kes hooaja sotsiopaatilise meeskurja vastu on seatud, on kõik naised.
Televisioon pakkus tänavu leidlikkust, huumorit, trotsi ja lootust. Siin on mõned The Timesi telekriitikute valitud tipphetked:
Sarnaselt originaalkoomiksile algab ka telesari olevikuga, kus Jones on töötav alkoholiprobleemiga eradetektiiv, kes enamasti varjab oma võimet tõsta autosid maast üles ja hüpata neljanda korruse tuletõrjeväljakutele. Tema tagalugu koomiksites, mis on täielikult välja kujunenud aastate jooksul erinevates sarjades esinemises, on sellele vihjatud ainult esimestes osades ja sellest tõenäoliselt loobutakse.
Koomiksitest on alles jäänud Jonesi peamine antagonist, mutant nimega Kilgrave, kelle jõud on meelekontroll. Teda mängib David Tennant oma parimas jube-psühho-režiimis – kui te sellega kursis pole, otsige jälile Briti telefilmile Secret Smile – ja ta on suurepärane jube kaabakas, tõeliste õudusunenägude kraam.
Ta on ka võimas sümbol: oma võimega panna naisi tegema seda, mida ta tahab, ja tema Jonesisse kinnipidamisega on ta ülivõimas asetäitja obsessiivsele, eksinud meessoost jälitajale. Jonesi oletatavasti hooaja pikkune lahing temaga on müütiline versioon lahingust, mida miljonid naised päriselus peavad, ja tema kaaslasteks selles on enamasti naised – tema kasuõde Trish, raadio jutusaate juht (Rachael Taylor); võimsa advokaadiga, kellega ta töötab, Hogarthi (Carrie-Anne Moss); ja Lootus (Erin Moriarty), Kilgrave’i ohver.
Oma eelmises televisioonipeaosas, saates Korter 23, täiustas proua Ritter sardoonilist, kergelt ennastpistavat koomiksit ning tema parimad hetked Jessica Jonesis on naljakad või söövitavad hetked, mida on palju. Hooaja edenedes ja Kilgrave'i esiletõusmisel muutub toon raskemaks ning kuigi proua Ritter tegeleb tõsisema äriga (meenutab tema lühikest tegevust narkomaanina sarjas Breaking Bad), ei ole ta selles nii omanäoline.
Selliste saadetega nagu Orange Is the New Black, Daredevil, Sense8 ja Narcos on Netflix kaardistanud kursi tippkaabli tumedama, sageli pretensioonikama tundlikkuse ning ringhäälingu ja USA võrgu hindade kergema ja popima tundlikkuse vahel. Jessica Jones ei ole protseduuriline müsteerium, kuid sellel on väga hea ringhäälinguvõrgusaate süda – jutuvestmise taktid ja oluline optimism. Seda ei pruugi olla kõige parem vaadata – tundub, et seda tuleks vaadata kord nädalas.